Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping tõotab ka Eestile majanduskasvu, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm.
Hannes Rumm: «Isa oli mul politseimees Chicagos…»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isa oli mul politseimees Chicagos, aeg oli raske siis, gangsterid, vaesus, kriis» – nii kirjeldab Jaak Joala ühes oma hittlaulus elu 1929. aastal vallandunud majanduskriisi järel ning maffiapealiku Al Capone’i hirmuvalitsemise ajal.
Capone’i suutis USA valitsus lõpuks tulumaksu tasumata jätmise pärast trellide taha panna, kuid kahjuks polnud USA ega Euroopa riikide valitsused 20. sajandi kõige rängema majanduskriisi vastu võitlemisel kaugeltki nii edukad.
Nii tavalistele ameeriklastele kui eestlastele tähendas USAst kiiresti Euroopasse levinud majanduskriis aastaid verist vaesust. Üks minu perekonnapärimuse osa on lugu sellest, kuidas vanavanaema kurnas ennast sellal Virumaa soodes alandavatel hädaabitöödel turvast tõstes.
Tagantjärele tarkusega on enamik maailma majandusteadlasi üksmeelselt nõus, et kurjasti maksis toona majanduse taastumisele kätte otsus kruvida nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani kodumaiste tootjate kaitseks kõrgele kaubandustollid. Olukorra leevendamise asemel muutis protektsionism selle palju hullemaks. Vale poliitika tagajärjel vähenes rahvusvaheline kaubavahetus 2,5 korda ning see süvendas ja pikendas majanduskriisi kogu maailmas kõvasti. Mis veel hullem, Euroopas soodustas endasse sulgumine Hitleri ja teiste diktaatorite võimuletulekut.
Õnneks on nii Euroopa Liidus kui USAs suudetud eelmise sajandi vigadest õppida ning seetõttu käitutakse 2008. aasta septembris Ameerika investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist alguse saanud majanduskriisi ületamiseks hoopis teisiti. Endasse sulgumise asemel nähakse erinevalt eelmisest sajandist just kaubandustõkete kaotamises üht kõige tõhusamat ravimit kriisis vaevlevate majanduste tervendamiseks. Seetõttu algasid mullu üllatavalt edukalt USA ja Euroopa Liidu vahelised vabakaubanduskõnelused, mis paarikümnel varasemal aastal on alati luhta jooksnud.
Kuigi Euroopa Liidu ja USA elanikkond moodustab ligi 12 protsenti maailma elanikest, oleks loodav vabakaubanduspiirkond suurim maailma ajaloos. Hoolimata sellest, et rahvusvaheline meedia kujutleb ELi ja USAd hääbuvate majandusjõududena, langeb maailma kahe rikkaima piirkonna arvele ligi pool maailma sisemajanduse kogutoodangust ja kolmandik kaubavahetusest.
Euroopa Komisjoni tellitud analüüs prognoosib, et kui kõik USA ja ELi vahelistele läbirääkimistele seatud eesmärgid täidetakse, siis tekib lepingu mõjul 400 000 uut töökohta ning euroliidu kasu lepingust on hinnanguliselt 119 miljardit ja USA-l 95 miljardit eurot aastas.
Läbirääkimistest loodetakse vastastikust kaubavahetust pidurdavaid tõkkeid kõrvaldades suurendada selle mahtu koguni veerandi võrra.
Tavalistele Eesti ja Ameerika tarbijatele tähendaks praegu läbirääkimiste edukas lõppemine seda, et suureneb parima kvaliteedi ja hinna suhtega kaupade kättesaadavus. Just samal põhjusel on sel lepingul ka mõjukaid vastaseid.
Seda kardavad eelkõige need ettevõtjad ja tööstusharud, kes ilma riiklike kaitsemeetmeteta ei suuda võistelda ookeanitaguste konkurentidega. Nii näiteks toetavad heal tasemel Saksa autotootjad uut lepet, kuid mitme teise Euroopa riigi autotootjad kardavad kehva konkurentsivõime tõttu oma turuosa vähenemist.
Eesti kaubavahetus USAga pole väga suur, kuid Eesti pool on meeldivalt ülekaalus. 2012. aastal oli Eesti ekspordi maht USAsse 584 miljonit eurot (4,67 protsenti koguekspordist) ning import 117 miljonit eurot (0,84 protsenti koguimpordist). Samas on selge, et kui uue vabakaubanduslepingu toel hakkab kosuma Euroopa Liidu majandus, veab see käima ka meie majanduskasvu.
Enamasti jäävad ELi ja USA vahelist kaubandust piiravad tollimäärad juba praegu alla nelja protsendi. Ent olulist kasu loodetakse sellest, kui leppe tulemusena kaovad senised regulatiivsed piirangud, mis kaubavahetust tõsiselt pidurdavad. Näiteks tuleb toodete üle Atlandi müümisel sageli tõestada nende ohutust, raisates regulatsioonidest läbi murdmiseks aega ja raha.
Hoolimata edukast algusest võib vabakaubanduskõnelusi võrrelda miinivälja ületamisega, sest mõlema poole jaoks on seal mitu plahvatusohtlikku probleemi. Nii Euroopa Liit kui USA on lubanud läbirääkimisel oma tarbijate huve kaitsta, kuid selle olemusest on arusaamad paraku kohati päris erinevad. Näiteks geneetiliselt muundatud toitu ning autoriõigusi puudutavates peatükkides tulevad kõnelused seetõttu erakordselt keerulised.
Eesti hiljutisest kogemusest liitumisel Euroopa Liiduga on näha, et teoreetilised tõed peegelduvad tegelikus kaubanduses üpris täpselt. Teooria lubas, et ELiga ühinemise mõjul kasvab meie eksport teistesse liikmesriikidesse, aga ka ülejäänud maailma maadesse, sest EL suudab partneritelt välja rääkida paremad tingimused kui meie ise oma pea olematute survevõimalustega oleksime suutnud.
Eesti eksport euroliitu kasvaski alates 2004. aastast seitsme aastaga kahe kolmandiku võrra, ülejäänud maailma aga koguni kaks korda. Import EList kasvas samas suurusjärgus kui eksport, kuid import ülejäänud maailmast jäi pea samale tasemele.
Alanud aastal saab loodetavasti selgeks, kas Euroopa Liit ja USA suudavad seekord ära kasutada ajaloolise võimaluse oma majandusarengu kiirendamiseks ning ülemaailmse konkurentsivõime tõstmiseks olukorras, kus Hiina ja teised arenguriigid kiiresti senistele maailma majanduse liidritele järele võtavad.