Martti Kalda

FOTO: SCANPIX

Orientalist Martti Kalda küsib, millistest väärtustest Eesti välispoliitika juhindub, ja leiab, et ei saa piirduda vaid ELi ja USA juhiste järgimisega. Iseseisval Eestil peab olema iseseisev välispoliitika.

Alates tänavusest aastast on Eesti ÜRO inimõiguste nõukogu liige. Samuti on Eesti kuni 2015. aastani ÜRO naiste staatuse komitee liige. Kuna protsentuaalselt ülimalt suur hulk inimõiguste (ning sealhulgas naiste ja laste õiguste) rikkumisi leiab aset Aasias, olen ma käesoleval aastal erilise hoolega jälginud Eesti välisministeeriumi tegevust. Ning jõudnud jahmatavale järeldusele: Eesti välispoliitika on kui eksinud poisike paksus talvises metsas, seljas vaid napp särk. Ja enese kehtestamiseks käes põõsa alt korjatud mäda roigas.

Väärtuspõhisest välispoliitikast on Eestis kõneldud juba aastaid, sel teemal on sõna võtnud diplomaadid, riigijuhid, analüütikud ja arvamusliidrid. Sellest hoolimata ei ole välisministeerium (ja selle poliitika planeerimise büroo) suutnud defineerida, mis on need väärtused, millest Eesti välispoliitika juhindub.

On need Euroopa Liidu, NATO või ÜRO väärtused? Üldhumanistlikud põhimõtted? Tõed piiblist või koraanist? Paali kaanonist? Kas see on rahva arvamus või valitsejate tahe?

Milleks üldse säärased küsimused? Lubage, ma vastan ise. Sest ilma väärtuste loetelu ja definitsioonita on tegu väärtusetu välispoliitikaga. Välispoliitikaga, mis lähtub ministrite ja valitsusjuhtide suvast. Keskendub päevapoliitikale ja pisiasjadele. Ei näe suurt pilti. Ning mis peamine – ei tugine mitte mingitele eetilistele väärtustele peale asjaomaste endi tõekspidamiste.

Ent olgem konkreetsed. Milles väärtuste määratlematus avaldub? Ma olen sellest küll juba kirjutanud («Kui eetiline on suhelda diktatuuriga?», Postimees 23.11.2010; «Debatt: Uus sõda?», Diplomaatia nr 103, märts 2012), ent laiendagem teemat. Ning minu spetsialiteedist lähtudes tehkem seda Aasia võtmes.

Oletagem, et Eesti põhimõte on mitte suhelda diktatuuririikidega, mis vaenavad oma rahvast. Tõepoolest, ka Eesti on ühinenud teravate sõnavõttudega näiteks Põhja-Korea ja Valgevene aadressil. Ent miks mitte Hiina Rahvavabariigi kohta? Miks on meil diplomaatilised sidemed Kasahstani, Usbekistani ja teiste Kesk-Aasia vabariikidega, ent puuduvad Iraaniga? Kas Iraanist lähtuv potentsiaalne tuumarelvaoht on kuidagi suurem kui Iisraeli, Pakistani või Hiina oma? Sest meenutagem, et kolmel viimasel on too relv olemas, samas kui Iraani üksnes kahtlustatakse selle loomises.

Miks me ei nõua Iisraeli tuumarajatiste kontrollimist, ent saadame inspektorid Iraani? Miks pole mitte keegi Eestis võtnud sõna islami maailmas toimuvate inimõiguste rikkumiste kohta? Miks suhtleme ja tunnustame ühtesid diktatuure ja paariariike, ent mitte teisi? Miks puudub välispoliitikas järjekindlus?

Need on valusad küsimused, millele Eesti välisministeerium pole mitte kunagi suutnud vastata. Ei tervikuna ega üksikisikute tasandil. Ning uskuge, ma olen küsinud. Korduvalt. Enamasti sõnab keegi vabandavalt, et tegutsetakse Euroopa Liidu või Ameerika Ühendriikide juhtimisel. Nende eeskujul.

Vabandust, ent sellest ei piisa. Sest rumalusel ja saamatusel pole vabandust. Eesti Vabariik on iseseisev riik. Ja igal iseseisval riigil peab olema iseseisev välispoliitika. Suurriikide sabas sörkimisest Eestile (ja ma arvan, et ka Eesti kodanike enamusele) ei piisa. Isegi siis kui tegu on säärase pisiriigiga nagu Eesti. Isegi siis kui kuulutakse mõnda suuremasse rahvusvahelisse liitu, nagu NATO või EL. See on põhimõtte küsimus ja põhimõtete jaoks peab iga riik ressursse leidma.

Ent millised peaksid olema Eesti välispoliitika väärtused? Eetilised alustalad? Millest juhinduda? Olen alati arvanud, et Eestil kui NSV Liidu ikkest pääsenud väikeriigil, kes on kannatanud sajandite jooksul kümneid rõhujaid ning «surnud nende käe läbi sada surma», on moraalseid kohustusi. Abistada teisi esindamata, represseeritud ja tagakiusatud rahvaid, rasse, sugusid, usugruppe ja vähemusi mistahes maailma nurgas.

Ent hoolimata mõningate eestlaste ja huvigruppide ennastsalgavast tööst mainitud vallas, pole Eesti oma eksistentsi vältel rõhutute kaitseks lillegi liigutanud. Meie ainus suurprojekt on Gruusia. Kunagi ehk ka Tšetšeenia. Mingil määral idapartnerluse riigid. Kahtlemata on seegi oluline, kuigi vähene panus.

Miks siis ei toetu meie välispoliitika moraali tugisammastele? Kas seetõttu, et meil puuduvad eetilised tõekspidamised? Loodan, et mitte. Pigem usun, et tegu on laiskusega. Mugavam on seilata suurte sõprade sõiduvees. Mugavam on mitte mõtelda oma peaga. Mugavam on olla kasulootuses sõber suurte ja vägevate diktatuuridega. Sest sirge selg ja rüht pole orjamentaliteediga ametnikele omane.

Sageli põhjendatakse oma käitumist (näiteks suhetes Hiinaga) majanduslike huvidega, lootusega haarata turuosa mõnes suuremas (kuigi mitte eriti demokraatlikus) riigis. Seegi on puhas rumalus. Arvud kõnelevad teist keelt. Eesti-Hiina kaubavahetus moodustab vaid 2,2 protsenti meie väliskaubandusest. Aga unistus tallalakkumise abil mõne suure diktatuuri juures kannuseid teenida jääbki unelmaks. Eesti väiksuse tõttu oleks palju targem otsida sõpru teiste väikeste ja tihti rõhutute või ohustatute seast (näiteks Hongkong, Taiwan, Lõuna-Korea).

Välisministeeriumi ametnikud on mulle kohtumistel korduvalt tunnistanud oma saamatust. Ja teadmatust. Eriti Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika asjus. Loomulikult ma mõistan, et paari inimesega on võimatu nõnda avaraid regioone katta. Aga kuhu pilk pöörata, see on valikute küsimus. Samas ei tohiks teadmiste puudumine ministeeriumis olla õigustus. Teadjad on Eestis olemas. Neid lihtsalt ei kasutata. Miks? Sest nõnda on hõlpsam. Ja odavam. Ning mõningad fopaad diplomaatias jäävad ignorantsuse tõttu laiemale avalikkusele tihti märkamata.

Riik pole ju asi iseeneses. Riik kui niisugune pole mitte eesmärk omaette, vaid siiski kõigest vahend. Vahend rahva heaolu tagamiseks ja tema tahte väljendamiseks, mitte selleks, et tagada bürokraatidele sooje ametikohti ning valitsejaile au, kuulsust ja raha. Riik on selleks, et minul ja sinul oleks hea. Ent ka selleks, et viia ellu rahva enamuse tahet.

Ning sellestsinasest lähtudes tuleb meil küsida, kas valitsejad pole mitte astunud üle oma volitustest Eesti välispoliitikas. Loomulikult on neil juriidiline mandaat esindada Eestit ja meie elanikke, ent kas ka moraalne õigus? Ja sellega oleme tagasi väärtuspõhisuse juures.

Usun, et näiteks «ühe Hiina» poliitika järgimises on Eesti elanikkond välispoliitika kujundajatega sügaval eriarvamusel. Sest meie kodanikud on traditsiooniliselt suhtunud Tiibetisse, dalai-laamasse ja Hiina vähemusrahvaste enesemääramisõigusesse sümpaatiaga. Ent miks siis ei küsita, mida rahvas tahab? Kas rahvahääletus olulistes välispoliitilistes küsimustes poleks loogiline?

Sai ju rahva tahet küsitud Euroopa Liiduga liitudes ning valitsus omandas sellega liitumiseks tugeva mandaadi. Miks siis mitte panna ka välispoliitika rahvahääletuse vaekausile? Kas ehk kardab riik oma elanike arvamust? Kas peljatakse, et rahvas on liiga rumal sääraste otsuste langetamiseks?

Siin ongi konks. Ametnikud ei viitsi huvigruppide ja asjaomastega konsulteerida, rahva arvamust küsida. Sest see võib osutuda ebamugavaks. Ehk tuleb koguni poliitikat muuta. Eesti diplomaat üritab kõikjal viisakaks jääda. Mitte varvastele astuda või kedagi solvata. See on sajandite vältel õpitud alalhoiuinstinkt. Kahtlemata on see tubli püüdlus, ent kui kaalul on väärtused, eetika ja õiglus, siis peaksime selja sirgeks ajama. Arvan, et on aeg, et Eesti rahvas tunneks taas oma välispoliitika üle uhkust. Sest sirgjoonelisus on kahtlemata parem kui viisakus.

Ent ärgem lõpetagem nukra noodiga. Ja ärgu jäägu kriitika vaid destruktiivseks. Me saame sellest madalseisust üle. Kutsun üles defineerima Eesti välispoliitika väärtusi. Diskussioonis kõigi spetsialistide ja asjaomastega. Dialoogis rahvaga. Võtkem neis elutähtsates küsimustes valijailt küsida.

Ning muutkem rahvahääletusel saadud tahte järgimine valitsejaile kohustuseks. Nii lihtne see ongi. Välispoliitika pole juba ammu püha lehm, mille kallale kodanikel asja pole. Sest seni kuni meil puudub väärtuspõhine välispoliitika, on meie välispoliitika väärtusetu.