Darvinismi musternäide: karjavarastest maratonijooksjateks

Foto: Raamat

Viimastel kümnenditel on kergejõustiku tiitlivõistlustest kujunenud Aafrika jooksjate tšempionaat – väljakualasid näidatakse teleülekandes ju kaootiliselt – kus valgel inimesel pjedestaalile asja harva. Briti ajakirjanik Adharanand Finn siirdus pooleks aastaks Keeniasse, uurimaks välja, miks tolle riigi elanikud on sündinud jooksjad. Ühest vastust ta ei leidnud, kuid pakkus välja nii mõnegi huvitava teooria. Näiteks olevat maailma parimate maratonijooksjate esiisad karjavargad, kel kiired jalad päästsid elu.

Adharanand Finn, spordiajakirjanik ja üle keskmise rahvajooksja, siirdus perega Keeniasse, et valmistuda maratoniks ja saada selgust, miks teatud riikide poolmailerid, mailerid ja pikamaajooksjad on viimastel aastatel entusiastlikult auhinnalaudu puhastanud. Ta viibis Iteni väikelinnas, jooksjate paradiisis, kui nii võib öelda, lippas koos kohalikega kilomeetreid ja kilomeetrid ning proovis jõuda saladuste jälile.

Eks põhjusi, miks keenialased – kuigi säärast rahvust tegelikult pole, on paljude hõimude esindajatest koosnev riik – ja etiooplased on edukamad jooksjad kui teised. Põhjusi on palju: elamine keskmäestikus, mis tähendab punaliblederikast verd. Vaesus, mis tähendab, et lapsed peavad paljajalu iga päev kooli ja koju liduma. Taas vaesus, mis tähendab, et edu jooksurajal teeb keenialasest rikka, kel on auto, maja ja kari veiseid. Traditsioonid, mis tähendab, et jooksevad kõik ja massist teri eraldada on lihtsam. Tervislik toit, mis tähendab, et söök ei sisalda mingit keemiat ning inimese organism on tugevam. Ja muuidugi geenid.

Keenias on olnud ajast aega nii, et kes kiiremini jookseb, jääb ellu. Ja seda mitte vaid lõvi eest pagedes või antiloopi jälitades, et too põske pista.

Maailma sajast parimast maratoonarist olid 2011. aastal 66 keenialast, kellest enamus kalendžini rahvusest. Vanal ajal elatusid kalendžinid – enamasti nandi ja kipsigi hõimu esindajad – karjavargustest. Nende rüüsteretked ulatusid enam kui saja kilomeetri kaugusele. Mõistagi tuli pihta pandud loomadega võimalikult kiiresti koju liduda, sest vastasel korral saatis saagi endine omanik varga teise ilma. Mida osavam oli karjavaras, seda rohkem rikkust ta endale kogus ning järglasi tootis, sest kalendžinid on tänapäevani polügaamsed – mida enam on mehel lehmi, seda rohkam saab ta endale naisi osta ja seega ka paljuneda. Ehk siis toimib sulaselge looduslik valik – tugevad geenid levivad paremini kui nõrgad.

Olgu nende karjavaraste ja geenidega, kuidas on, raamatus leidub muudki huvitavat – vaetakse tänapäevase spordi põhitõdesid ja leitakse, et noorus on hukas ning haridus ei tule jooksutulemustele kasuks; arutletakse jooksmisest, treeningust ja tehnikast ning räägitakse Aafrikast ja Keeniast üleüldse. Raamat on sobiv lugemismaterjal igale, kes end vähegi liigutab. Või kavatseb end liigutama hakata.