Ilmselt hakkavad inimesed Carsely külas Cotswoldis – kuhu kolis vanemas keskeas järeleandmatu daam Agatha Raisin – ja selle ümbruses tasapisi otsa saama ning seetõttu viib raamatu autor tegevuse Põhja-Küprosele ning organiseerib seal mõrvaloo, mis lahendust nõuab.
Beaton pole Dostojevski. Ja siis?
Antud stoori algab sealt, kus eelmine lõppes: pulmad erusõjaväelase James Laceyga läksid lörri, sest ühtäkki ilmus välja Raisini seaduslik abikaasa, kes küll peagi maha löödi, aga ikkagi. Peigmees ei kannatanud kogu seda jama välja vaid põgenes soojale maale, pruut tormas aeg hiljem teda otsima.
Sõnaga, Raisin sattus Küprosele eesmärgiga Laceyga suhteid taastada, mis väga küll ei õnnestunud põhjusil, et ta sattus ootamatult flirtima, ja mitte ainult, kõiksugu tüüpidega. Seebiooper seega.
Ning kus on Raisin, seal lüüakse vältimatult keegi maha. Seekord osutub mahalööduks üks britt Küprosel elu põletavast kahtlase väärtusega turistikambast. Raisinil ja Laceyl tuleb taas jalad ja pea tööle panna, sest ka Küprose politseinikud pole teab, mis mõrvadelahendajad.
Beaton pole Dostijevski, suurt sügavust tema teostest pole mõtet otsida, kuid lahedat ja humoorikat meelelahutust leiab kuhjaga ning kas just see pole väsitava päeva lõpetuseks parim?