Lumine ja pakaseline talv mõjub meile hulga paremini, kui esimese hooga arvatagi oskaksime. Kas me just lausa paremateks inimesteks saame... Aga siiski.
Neeme Korv: suur maalritöö
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
5. jaanuar 2010, 00:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõelgem näiteks, milliseid pingutusi tuleb teha ja kui palju raha nõuab kodanikuühiskonna arendamine. Antakse välja trükiseid, korraldatakse seminare, ühisüritusi.
Mahasadanud lumevaip muudab aga inimesed justkui iseenesest sotsiaalselt võrdsemaks. Sõbralikumaks, hoolivamaks. Inimestel on ühtäkki, millest omavahel rääkida. Majarahvas laseb labidatel välkuda ja teeb hoovi lumest puhtaks – vanad head talgud ilma igasuguse kampaaniata. Kõrvuti kaevavad autot hangest välja nii päevinäinud kui uhiuue liikuri omanik.
Hiljuti juhtusin nägema, kuidas üheksakümnendate algusest pärit auto omanik andis «krokodillidega» käivitusabi aasta-paari vanusele luksussedaanile. Tõin näite igasuguse iroonilise varjundita. Tõenäoliselt sõidab teine linnas lühikesi otsi – pole siis ime, et aku tühi.
Korraga paned naabrit tähele. Sedasama, keda vaevalt muidu nägupidi tunned, kellele kuude kaupa vaevalt mokaotsast tere öeldud, kui prügi välja viies kohtute. Ühise eesmärgi nimel lumelabidat keerutades sõlmitud side on küllap tugevamgi kui mõni üleilmses võrgus tekkinud suhe, mida millegipärast tähistatakse sõnaga «sõprus».
Talv turgutab majandust. Annab tööd töötutele, ärid saavad müüa suuski-kelke, igasugu lumerookimistarvetest rääkimata. Saarte rahvas võib külmade püsides ajutiselt nautida püsiühenduse võlusid. Jääteed. (Ilus sõna, mis sedapuhku ei tähista mitte hüva jooki.) Muide, Briti endine suursaadik Eestis Sarah Squire kõneles sellest kui ühest oma suurimast elamusest, mille ta siin töötatud ajast südames kaasa viis, kirjeldades seda umbes nii nagu katarsist.
Valgete jõulude ja lumerohke aastavahetuse aegu meenus üks tore raamat. Nimelt Ellen Niidu surematu lastelugu «Suur maalritöö» (Edgar Valteri sama surematute illustratsioonidega).
Maailma, mis on «tehtud justkui veest», ilmub vahva Pintslimees, kes igale asjale ja olendile tema värvi annab. Loo finaalis segab meister värvid ühte potti kokku, mille tulemusel sünnib valge. Ja korraga saab esiti nii väga kirevust nautinud rahvas (kel «peas on värvi virr ja varr») aru, kuivõrd oluline on mõnikord aeg maha võtta. Ehk Pintslimehe sõnutsi – suure sulani närve rahustada.
Ses loos peitub sõnum ka meile, kes me justkui üha enam mingis masinavärgis osalised oleme, lastes vilkuval ja piiksuval maailmal enda üle võimust võtta.
Me arvame, et vajame iga päev annuse audiovisuaalset müra. Tegelikult laseme lihtsalt märkamatult endale uusi sõltuvusi tekitada.