Сергей Метлев.

FOTO: Peeter Langovits

Sergei Metlev kirjutab, et väga paljud mitte-eestlastest noored tunnevad end Eesti ühiskonnas ebakindlalt. Ta arvab selle põhjuseks olevat hariduse, mida annavad meie venekeelsed koolid.

Aina rohkem noori eelistab õppida ja hiljem ka elada välismaal. Eriti märkimisväärne on venekeelsete noorte lahkujate arv, kes tihti arvavad, et Eestile pole neid vaja, et nad on võõrad külalised. Selliste probleemide juured peituvad Eestis antava venekeelse hariduse omapärades.



Avatud Ühiskonna Instituudi 2008. aasta uuringust selgus, et 19 protsenti venekeelsetest noortest (vanuses 15–29) soovib Eestist alatiseks lahkuda, 45 protsenti soovib töötada ja elada nii kodu- kui välismaal üheaegselt (viis protsenti Venemaal ja 40 protsenti lääneriikides).



Kui võrrelda elatustaset Eestis ja lääneriikides, saab väita, et ka suurem osa teisest grupist ilmselt ei tule siia tagasi. Eestlaste seas on lahkuda soovijate hulk samuti päris suur, aga peamine erinevus seisneb selles, et 71 protsenti eestlastest (vähemalt 2007. aastal) seob oma tulevikku ikkagi Eestiga.



Kahtlemata on arendav ja kasulik õppida ja elada mõni aasta välismaal, aga keegi ju ei garanteeri noorte inimeste naasmist. Eesti elanikkond vananeb hoogsalt. Demograafilist auku, mis tekkis 1990. aastate madala sündimuse tagajärjel, tunnetame juba praegu.



Kui eestlased tulevad välismaalt tagasi, sest tajuvad oma seotust sünnimaaga ja neil on siin häid sotsiaalseid kontakte, siis venekeelsetel noortel sellist motivatsioon lihtsalt pole.



Vene gümnaasiumi abiturient, kes ei valda heal tasemel eesti keelt ning ei oska käituda eestikeelses keskkonnas, hakkab end kodumaal tundma sama võõrana, nagu see juhtub esimestel kuudel välismaal viibides.



Ja tema jaoks polegi erilist tähtsust, kas ta alustab õpinguid Eesti või näiteks Inglismaa ülikoolis. 2008. aasta andmetel tundis 37 protsenti vene noortest end Eestis ebakindlalt.



Probleemiks on seegi, et need, kes ei saa Eestist lahkuda ega ole konkurentsivõimelised, moodustavad lihttööliste armee. Oleme peaaegu juba suutnud minetada odava tööjõuga riigi maine, tagasipööre oleks kindlasti suur viga.



Suurem osa probleemidest keeleoskusega, madala kodanikuaktiivsusega ja vähese informeeritusega on tihedalt seotud Eestis antava vene haridusega. Eelmisel aastal sooritasid vene gümnaasiumide lõpetajad peaaegu kõik eksamid umbes 15 protsenti halvemate tulemustega kui nende eakaaslased eesti gümnaasiumidest.



Riigikeele riikliku eksami keskmine oli 56 punkti, mis ei ulatu isegi sertifikaadi saamiseks nõutava 60 punkti tasemele. Seetõttu tekivad paljudel vene koolide lõpetajatel probleemid meie ülikoolidesse astumisel.



Keeletõkked pärsivad oluliselt mitte-eestlaste kodanikuaktiivsust ja põhjustavad huvi kadumist kodanikuühiskonna tegevuse vastu. Olukorda illustreerib väga hästi selle aasta Avatud Ühiskonna Instituudi uuring. 62 protsenti mitte-eestlastest suunab oma aktiivsuse eelkõige korteriühistusse, eestlaste vastav protsent on 22.



Hea, et suurem osa mitte-eestlastest on leidnud koha, kuhu oma algatusvõimet suunata, aga vaba ühiskonna tervikliku arengu jaoks on see pehmelt öeldes ebapiisav. Eriti kui vaadata 2008. aasta uuringuid, kus on kirjas, et 45 protsenti mitte-eestlastest ei usu oma võimesse ühiskonnas midagi muuta, eestlastel on see protsent 16.



Seda kahetsusväärset olukorda aitab parandada osalise eestikeelse õppe sisseseadmine vene koolides. Gümnaasiumiharidus, kus 60 protsenti ainetest õpetatakse eesti keeles, aitab vene õpilastel eestikeelses keskkonnas hakkama saada ning parandab oluliselt ka nende informeeritust, sest keelebarjäär kaob.



Venekeelne noor, kes oskab kaht kohalikku keelt ning on hästi integreeritud, saavutab kindlasti häid positsioone nii Eesti ühiskonnas kui ka tööturul.



Vene kooli omapärade hulka kuulub ka vähene tähelepanu kodanikuharidusele, mis tegelikult mängib ju tähtsat rolli inimese kui vastutustundliku kodaniku kujunemisel. Ühiskonnaõpetuse ja ajalootunnid ning õpilas­esinduste pidev arendamine peaksid tagama õpilastele kodanikuharidusega seotud baasteadmiste andmise.



Praegune olukord, kus paljud venekeelsed õpilased madala õppekvaliteedi tõttu arvavad, et Eesti Vabadussõda on mingi eestlaste väljamõeldis ning diskussioon ja arutelu tunni ajal on sisuliselt keelatud, ei saa me rääkida Eesti Vabariigi kodaniku kasvatamisest, kes oleks valmis oma riigiga vabalt suhtlema.



Minu meelest tuleb kodanikuaktiivsust tõsta ka vene koolide õpetajate seas, samamoodi nagu õpilaste seas, kaasates inimesi ühiskondlikesse aruteludesse ning motiveerides neid aktiivselt eesti keelt õppima.



Vene kool vajab rohkem avatust ja paindlikkust. Selle probleemi võib lahendada noorte kakskeelsete õpetajate tulek vene koolidesse. Nemad saavad tuua vene haridusellu värsket jõudu.



Rohkem tähelepanu tuleb pöörata ühiskondlike ainete õppekavade sisule ning õpetajate koolitusele. Suurem peaks olema ka koolivälise praktika osa, õpetamismetoodika peab toetama vabalt mõtleva isiksuse arengut.



Igale õpilasele peab olema tagatud võimalus eneseteostuks ning oma heade ideede elluviimiseks. See võib olla näiteks kooli diskussiooniring või kooliellu puutuvad algatused. Praegu veel vähe proovitud õpilasesindajate üldised valimised pedagoogilisse nõukokku ja hoolekokku näitaksid, kuidas töötavad demokraatia mehhanismid.



Mul on kahju sellest rääkida, aga praegu on paljudes vene koolides initsiatiiv endiselt karistatav või rangelt reguleeritud.



Kohalikud omavalitsused ja riik võiksid läbi viia põhjalikumat kompetentsuskontrolli koolijuhtide üle. Oluline on vältida olukordi, nagu on näiteks tekkinud Kanutiaia noortemajas.



Tallinna linn nimetas sinna direktoriks keskerakondlase Svetlana Melehhova, kelle tegevuskava oli maha kirjutatud Nõmme noortemaja koduleheküljelt.



Kõik noored, kaasa arvatud venekeelsed, on Eesti strateegiline ressurss. Haridussüsteem peab olema suunatud heade spetsialistide väljaõppele meie majanduse jaoks ning arukate kodanike kasvatamisele meie ühiskonnale.



Ilma haritud ja tolerantsete vene noorteta lükkuvad kõikide meie rahvusprobleemide lahendused tulevikku. Mina olen siiski kindel, et me liigume õiges suunas, põhiline on komistada nii vähe kui võimalik.



Autor on noorteühingu Avatud Vabariik
juhatuse liige