Et ei kasvaks tobusid, kes ei tea, mil moel Eesti talvest rõõmu tunda
Juhtkiri: tere, talv!
14. detsember 2009, 23:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna süüdatakse pärast pool aastat kestnud remonti (võib-olla!) Vabadussõja võidusamba tuled. Seagripi vaktsiini esimesed 50 000 doosi jõudsid alles eile Eestisse. Viimsi uue elurajooni Soosepa elanikke võib uuest aastast ähvardada veeta jäämine, kuna haldusfirma Q Haldus ei maksa ASile Viimsi Vesi arveid ära. Riigil pole maaäri kuigi hästi läinud ja jõulude eel alustatakse odavat väljamüüki.
Arktikast saabus meile külm õhumass, nagu ütlevad ilmateadlased. Käre pakane püsib sel ja järgmisel nädalal. Tuletõrjujad hoiatavad ülekütmise eest. Kui sajab rohkem lund ja hakkab tuiskama, on teed täis ukerdajaid. Autojuhid pobisevad sõimusõnu, sest ümberringi on ju ainult lollid. On pime ja külm. Küttearved kasvavad ja elektrimõõdikud näitavad, mida suudavad. Tere, talv!
Ent pidagem veidi hoogu. On olemas ka teistsugune vaade. See on eestlase vaade. Ja kõigi teiste tublide Eesti inimeste vaade samuti. Talv nimelt on meie laiuskraadil normaalne nähtus. Lumevaip ongi loomulik osa Eesti elust. Nagu ka kärts saunaleil ja paukuv pakane. Asjaolul, et nooremad lapsed on lund tõesti väga vähe näinud, ei tasu lasta seda vaadet muuta.
Mõistlik isa või ema saab autoroolis sõimusõnal sabast kinni, sest ta ei taha talvetuju rikkuda. Teised autojuhid ju nagunii ei kuule, mis sa oma autos ütled, enda ja omade rõõmu ei tasu ära solkida.
Arukas vanainimenegi hoiab end jõuluajal igasugu poliitikute ja palkade kirumisega natuke tagasi. Las olla Savisaarel ja Ansipilgi ilma luksumiseta jõulud. Las minister Aaviksoo ja kantsler Terras õiendavad tšehhide ja sambaga. Vast ikka saavad lambid põlema. Selletagi, et igas söögilauas samba pärast pragatakse.
Tark oleks hoopis lastega koos teha seda, mis on talvise Eesti värk. Et neist ei kasvaks tobusid, kes ei tea, mil moel Eesti talvest rõõmu tunda. Suusad ja kelgud ongi ülepuhanud moega. Ka lumelabidad pole ammu saanud näidata, milleks nad tehtud on.
Võib-olla kulub mõnele ära ka külmal ajal pisut mõtiskleda, miks meie laiuskraadil sooja pidavaid seinu au sees on peetud ja ahjud korras hoitud. «Papist» toast kipub talvetuul jõulurõõmu välja puhuma. Mine tea, äkki mõni suurem laps küsib, mis asja ja miks parasjagu Kopenhaagenis kliimakonverentsil aetakse. Siis saab mõelda, kas hõredast toast välja puhutud soe ongi see, mis ilma nii palju kütta ähvardab, et ilusaid lumiseid talveilmu tuleb üha vähem ja poriseid ning sombuseid üha enam.
Ent juurdlemisega ei maksa liiale minna. Päevavalgust on lühidalt ja seda tuleb püüda. Päeva nii rahu kui rõõmuga täita püüda.