Märt Läänemets: Eesti sotsid Hiinast juuri otsimas

Märt Läänemets Foto: Pm

Sinoloog Märt Läänemets avaldab hämmastust Eesti sotside üle, kes ulatavad sõbrakäe Hiina kommunistidele.

Suu vajus üllatusest lahti, kui kuulsin ja lugesin uudist, et Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei delegatsioon läheb külastama Hiina Rahvavabariiki selle maa kommunistliku partei kutsel.

Ja vähe sellest, kõne all oli isegi võimalus, et Hiina kommunistidega kirjutatakse alla mingi koostööleping või -protokoll. Viimast kiirustasid küll sotside kõrged funktsionäärid eitama ja annaks jumal, et see nii ka oleks. Aga pretsedent ise on enam kui kummastav.

Kõik parteid ja avalikkus, sotsid nende seas, on üksmeelselt kritiseerinud Keskerakonna avalikku koostööd Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa. Julgen avaldada arvamust, et sotsid oma Hiina-sammuga liiguvad samas suunas.

Ma usun, et kui küllakutsujaks oleks Venemaa kommunistlik partei, siis sotsid oleksid ilmselt kaks korda mõelnud ja tõenäoliselt poleks kutset vastu võtnud. Venemaa on paha, meie potentsiaalne vaenlane, ja sellega oleks ohtlik (eeskätt muidugi sisepoliitilistel kaalutlustel) ennast siduda.

Hiina aga... Hiinast püütakse iga hinna eest positiivset kuvandit luua ja sotsid selle taha ennast peidavadki.

Vaatame nüüd aga asjadele nii, nagu need on. Kas Hiina kompartei on kuidagi parem või progressiivsem kui Vene sõsarpartei? Sotsid ilmselt arvavad, et on. Aga kui nad nii arvavad, siis ei tunne nad ei ajalugu ega praegust poliitilist olukorda.

Hiina kommunistlik partei loodi 1920ndatel Moskvast juhitava Kominterni initsiatiivil, Moskva rahaga ja nende emissaride kohalolekul.

Mao Zedongi tee võimule ei oleks olnud võimalik ilma Moskva ja seltsimees Stalini pideva seljataguseta. Seega on ajalooliselt on tegemist tõeliste, mitte pelgalt sõnakõlksuna sõsarparteidega.

Pärast Stalini surma endine üksmeel küll kadus, aga seda eeskätt seetõttu, et Moskva uued juhid ei olnud enam nõus Maod endises mahus toetama ja Mao maailmarevolutsioonilised ambitsioonid ületasid Moskva taluvuspiiri. Viimasel kümnendil on sõsarparteid oma lähedust ja ühiseid ideaale aga taas korduvalt kinnitanud.

Ma kuulen mõttes juba etteheiteid, et kirjutaja on kinni ajaloos ja tänapäeva osas pimedusega löödud. Et Hiinas ei olevat kommunismi juba ammugi olla ja Hiina on maailmas tähtis tegija jne.

See on ehk küll paljude, isegi väga lugupeetud poliitikute ja majandusmeeste soovmõtlemine, kuid väga kaugel tõest. Hiina on kommunistlik ühe partei valitsusega diktatuuririik, millel pole lääne demokraatiaga midagi pistmist. Mao-järgsel ajal (Mao suri 1976) ei ole poliitilisi reforme isegi kavandatud.

Altpoolt tulev initsiatiiv uputati 1989. aastal verre ja sellest šokist pole hiinlased veel praegusekski üle saanud. Ja mis peamine: Hiina kommunistlik partei ei ole ennast Mao pärandist distantseerinud.

Ta on endiselt võimul ja programmiliselt viib täide Mao, Deng Xiaopingi ja eelmise parteijuhi, mõnikord pilkamisi Hiina Brežneviks kutsutud, Jiang Zemini ideid, ehitades üles sotsialismi Hiina omapäraga.

Kompartei sisepoliitilise joone lahutamatuks osaks olev inimõiguste ja kodanikuvabaduste pidev küüniline jalge alla tallamine on kõigile niigi teada. Ei tahaks uskuda, et meie sotsidele ei ole.

Hiina komparteid ei tohi aga alahinnata. Ta teeb kõik, et jätta endast väljapoole mulje kui avatud ja progressiivsest jõust maailmas. Paljud lähevad sellele liimile. Paraku ka meie sotsid.

Hädised õigustused, et tegelikult minnakse läbi rääkima majandus- ja kultuurikoostöö ning Euroopa Liidu koostöö ja ei tea mille üle veel, ei pea vett. Neid asju aetakse valitsuste, mitte parteide tasandil.

Kuigi sotside «rahvaste sõpruse» visiidi taga on võib-olla ka lihtsalt delegatsiooniliikmete soov vastuvõtjate kulul huvitaval maal reisida, oleks see roosa­prillilisest usust ja naiivsusest veelgi eemaletõukavam.

Igatahes oma külaskäiguga võtavad sotsid vahest küll tahtmatult ka enda peale kaasvastutuse Hiina kompartei mineviku ja oleviku inimsusvastaste kuritegude eest.

Selle üle tasuks kõigil kommunistlikule riigile hosiannat lauljatel mõelda.

Uskugu lugeja, et minu jutt pole kantud kibestumisest selle pärast, et Hiina Rahvavabariigi saatkond on viimase poole aasta jooksul kahel korral keeldunud andmast mulle viisat selle maa külastamiseks. Põhjuseks see, et saatkonda on jõudnud fotod minu osalemisest ühel Tiibeti toetusüritusel.

Olen veerand sajandit tegelenud hiina keele õppimise ja õpetamisega, Hiina kultuuri ja ajaloo uurimise ning vahendamisega, sellel maal palju elanud ja reisinud. Ühesõnaga, olen suur Hiina sõber ja fänn ning toetan mõlema käega kahe maa ja rahva vahelist koostööd ja läbikäimist. Aga selleks valitagu sobivad vahendid. Poliitikud, kes otsivad rahva usaldust, iseäranis.