Jürgen Rooste: idealistid versus projektijuhid

Jürgen Rooste. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kirjanik Jürgen Rooste (SDE) leiab, et sotsiaaldemokraadid on teist korda sama teekonna hakul: tegutsevad koos suurema ja mõjukama partneriga, kel pole maailmavaatelist kindlust.

Avalik arvamus, too ainuvõimas, on eriti valulikult vastu võtnud sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste koalitsioonilepingu Tallinnas, tolles riigikeses riigis. Tunnistan: mulgi, viletsa ja passiivse sotsiaal­demokraadina, truu valijana, kripeldab sisimas. Et jõuda koalitsioonilepingu tagamaadeni, tuleb alustada algusest, põhimõttelisest.

Esiteks: me elame ühe tsivilisatsiooni hääbumisajal. Selle tsivilisatsiooni paleuseks on saanud individualism üsna äärmuslikus vormis. Meil siis radikaalse tarbimisühiskonna näol.
Vennad ja õed, ma ütlen teile – sellega on ikka üsna mokas! Tarbimise, kraami ja kola, raha ja ta raamide pääle rajatud riigikesega pole varsti mitte midagi pääle hakata, see on loomade maailm, mitte inimeste oma. Kui saaks aga süüa, magada, sugu teha! Ei mingit vaimset alust ega sügavust, mis inimesest inimese, väiksest rahvast suure teeb. Tähendab: me seisame tühipäise tarbimismaailma lõpu lävel. Jah, ja ka mina käisin täna poes.

Teiseks: Eestis on olemas maailmavaatelised erakonnad ning siis sellised, kes tegutsevad võimu saavutamise/hoidmise nimel, et ellu viia mitmeid üksteisega sobimatuid projekte. Maailmavaatelised on üldjoonis isamaalased ja sotsid, ideaalses ühiskonnas moodustaksid nad tugevad vastakad äärmused, ning rohelised, kel kahjuks jääb partei mõõtmetest ja massist puudu, oleks siis kaalukeeleks.

Nii see kahjuks ei ole: Keskerakond ja Reformierakond on huvirühmi ja kindlaid «projekte» esindavad, veidi küünilised erakonnad. Nad on olemuslikult sarnased. Reformierakond kannab veidi enam majandusliku liberalismi lippu, Keskerakond on lisanud tubli annuse sotsiaalset populismi...

Kolmandaks: kindla maailmavaate esindajais on alati annus idealismi, nad usuvad oma asja ja loodavad, et hea sõnum leiab ise toetajaid. Kahjuks see nii pole.

Toon lihtsa näite – labase, arusaadava. Vaatasin superstaari-saadet ning välja langes Kene Vernik, kellel on just toda energiat ja hinge – noh, superstaariks ju tegelikult ei valita, vaid sünnitakse. Erakondadega on umbes sama lugu nagu meelelahutusäriga, meie poliitikamaailm on tarbimisühiskonna oma. Me ostame odavamat vorsti, parimat pesupulbrit, kuulame naabritüdruku olekuga kena plika hingetut laulu ja valime suurema plakatiga tüüpe, kelles leiame iseend.

Keskerakond ja Reformierakond on sellest aru saanud, edutades ja tõstes esile kujuteldavat «keskmist». Inimestele see meeldib, aga parteid on muidugi hädas. Reformierakonda lammutavad sellised keskpäraste võimetega, aga parteiliselt edutatud tippjuhid, kes hiilgavad oma elurõõmu, optimismi ja haldussuutmatusega. Neil on muidugi õnneks ka paar hääd ministrit, südamega inimest pundis...

Keskerakond jällegi peab oma struktuuri käitama nagu maffia (sarnasus on ikkagi vaid asjaajamise stiilis – kuni teisiti tõestatud pole), kõik otsused liiguvad ülevalt alla, käsklused ja suunad tulevad väikse ja ustava grupi käest. Nii et kahe teraga mõõk: ühtpidi võidad sa sellise keskmise ja inimeselähedase pildiga nii superstaari-saate kui valimised, teisalt jääd aga jänni riigi- või linnatüüri keeramisega.

Neljandaks: kui nüüd tõsteti kole palju kära, et sotsiaaldemokraadid eiravad kõiki oma põhimõtteid, minnes koostööle Keskerakonnaga, kaotavad oma valijad ... siis minu hinge torkis valusasti juba see, kui Ansipi valitsusse mindi. Kartsin, et see annab erakonnale surmahoobi – seista minnalaskmis-majanduslastega ühes rivis! Samas tunnistan, et sotsiaaldemokraatide käitumine, mõtlikum olek jäi mulle üdini sümpaatseks. Eks see ole samas olnud ka nende nõrkus: sotsidel on vähe show-poliitikuid, küll aga mõtlevaid inimesi. Mõtlemine aga, teatavasti, on ohtlik!

Nõnda siis seisavad sotsiaaldemokraadid teist korda sama hirmsa teekonna hakul: nad tegutsevad koos suurema ja mõjukama partneriga, kel pole maailmavaatelist kindlust, küll aga selja taga hulk huvigruppe, kes ootavad «oma asja ajamist». Olukord pole oluliselt erinev isamaalaste-respublikaanide omast valitsuses. 

Viiendaks: lisaks ühe majandus- või õigemini kultuurimudeli ammendumisele, lisaks parteide liikumisele teljelt vasakpoolne – parempoolne teljele projektipõhine – ideeline, peab vaatama ka, kus me maailmas asume.

Meist lõunasse jääb regiooni üks majanduslikult ja sõjaliselt nõrgim riik. Põhjas asub sõjaliselt/sotsiaalselt arvestatav, aga väga kindlat neutraliteedi- ja oma julgeoleku nimel isegi pugemispoliitikat harrastav vabariik. Idas on impeerium, mis elab praegu tegelikult ikkagi paremaid aegu – sääl ei valitse Ivan Julm ega Jossif Stalin! Väikseid demokraatlikke riike kujutatakse küll ohuna, selgelt on militariseerimise ja tsentraliseerimise märke ja imperialistlikke huvisid, ent tegelikult on piirid lahti ning inimesed ja ideed liiguvad, kuigi propagandamasin ja riigihoovad on töös.

Mida võiks tähendada sotsiaaldemokraatide, keskerakondlaste ja agoonias heitleva Rahvaliidu lähenemine? Sest Savisaar on väga kaalutlev ja kaval hasartmängija. Ta on valmis riskima oma tulisemate kriitikute lubamisega linnavõimu südamesse. Ei tahaks kuidagi uskuda, et Pihli või Jusket annaks linnavalitsuse sees painutada harjunud töömallidesse – üks on vana kaval rebane, teine sirgeselgne noor võitleja. Savisaar on valmis riskima ainult hää priske noosi nimel.

Mida tähendaks Savisaar peaministrina Eestile julgeolekupoliitika plaanis? Peituks siin Konstantin Pätsi – nende kahe teatavat sarnasust on ikka märgatud – moodi hääletu alistumise oht või vastupidi – saaksime Venemaale meeldiva mehe tõttu voolama majandusvood? Aga, jah, nende suhtes oleksin ettevaatlik. Mammona aeg on läbi, nüüd tuleb tööd teha ja mõtteid mõlgutada, vaimukeeli timmida ja enesele rahvana hingelist, kultuurilist sügavust otsida.

Nii et siis ikkagi: mida arvata sotsiaaldemokraatide minekust linnavalitsusse?

Koalitsioonilepet ei oska ma hinnata. Ma ei ole päris nõus, et sotsid said vastu pükse. Tähendab, ma ei ole nõus juhul, kui lähevad läbi nende lepingusse pääsenud punktid. Need on olulisemad mis tahes parteilasele kätte võidetud soojast kohast. Kui need lähevad!
Teine asi on mainega: ma olen kindel, et kui täna toimuks koalitsioonileppe valguses äkki kordusvalimised, kaotaksid sotsiaaldemokraadid Tallinnas päris palju hääli, ikka tuhandetes.

Nüüd on kaks aastat aega ennast tõestada – seda peab tegema tuliselt ja selgelt ja kogu aeg. Muidu hakkab mäng tõesti käima riigikogu valimiskünnise ületamise pääle, ja see oleks lihtsalt piinlik. Selleks on erakonna ridades liialt häid ja tarku inimesi, idealiste, kelle häält parlamendikoridoris parteisõdurite ja pragmaatikute vahele ikka vaja on.