Leonard ja Popescu: Euroopa uus Donald Rumsfeld
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Detsembrikuised Venemaa riigiduuma valimised kindlustavad peaaegu kindlasti Vladimir Putinile lojaalsete jõudude võimu. See tulemus süvendab arvatavasti Venemaa rolli Euroopa Liitu kõige enam lõhestava probleemina, tugevdades lõhet, mida märkis Donald Rumsfeld Euroopat «vanaks» ja «uueks» jagades.
1990. aastatel suutsid ELi liikmesriigid üsna hõlpsasti välja töötada ühised seisukohad Venemaa suhtes. Selle keskmes seisis nõrga ja võlgades Venemaa demokratiseerimise ja läänestamise strateegia.
Nüüd on seda poliitikat tabanud krahh. Järsult tõusev nafta- ja gaasihind on muutnud Venemaa tugevamaks, vähem koostööaltiks ning vähem huvitatuks astuma ühte jalga läänega. Praegu ei suuda eurooplased jõuda üksmeelele isegi Venemaa reiimi olemuse osas, rääkimata ühisest poliitikast.
Osaliselt põhjustab segadust Putini osavalt valitud poliitiline positsioon. Ühelt poolt on tal vaja maksimaalselt suurt kontrolli majanduse ja ühiskonna üle, et tagada palkade ja pensionide kasv ning suruda maha oponendid, samal ajal aga hoolitseb ta patroonina paljude eest, kes aitavad tal võimul püsida. Teisalt soovib Moskva eliit hirmus, et tulevane valitsus võib nende varad eksproprieerida, vältida rahvusvahelise paaria staatust, et nad võiksid vajaduse korral veeta vanaduspõlve turvalises läänes.
Seda olukorda on Putinil aidanud lahendada väike, tihedalt kokkukuuluv poliitiliste nõunike rühm. Diktatuuri kehtestamise asemel on Putin nende abiga võimu tugevdamiseks ära kasutanud liberaalse demokraatia jäänuseid. Selleks on loodud Kremli juhtimisel tegutsevaid libaopositsioonilisi parteisid, pseudosurverühmi ja -organisatsioone (näiteks Nai) ning kasutatud õigusriigi põhimõtteid poliitilise võimu tööriistana.
Nii on Putin suutnud oma kontrolli tugevdada palju tõhusamalt ja peenemalt kui enamik autokraatlikke reiime. See, et ta võib pärast oma presidendiaja lõppemist jätkata valitsemist peaministrina, on selles valguses igati loogiline. Ehkki ELil ei ole õnnestunud muuta Putini-aegset Venemaad, on Venemaal suur mõju ELile. Energeetika vallas on Venemaa valinud välja üksikud ELi liikmesriigid, kellega on sõlmitud pikaajalised kokkulepped, mis õõnestavad ELi ühisstrateegia aluspõhimõtteid.
Kosovo osas blokeerib Venemaa ÜROs igasuguse edasiliikumise. Kaukaasias ja Kesk-Aasias on Venemaa surunud ELi pea täielikult välja piirkonnast, mille arengu, konfliktide lahendamise ja energeetikaalase koostöö vastu tunneb EL suurt huvi.
Ukrainas ja Moldovas on Kreml aktiivselt ning teatud eduga suutnud tuhmistada Euroopa külgetõmbavust. Mõningate naaberriikide silmis kujutab Venemaa endast üha enam ELi ideoloogilist alternatiivi, mis pakub välja hoopis teistsuguse suveräänsuse, võimu ja maailmakorra käsitluse. Kui «Euroopa projekt» tugineb õigusriigile, siis Venemaa on veendumusel, et kui muutub jõudude tasakaal, peab muutuma ka seda kajastav õigus.
Lisaks üritab Venemaa luua ELiga suhteid «asümmeetrilise vastastikuse sõltuvuse» alusel. Kui ELi liidrid usuvad, et rahu ja stabiilsuse tagab vastastikune sõltuvus, siis Venemaa liidrid püüavad tekitada olukorra, kus EL vajaks Venemaad rohkem kui Venemaa ELi, seda eriti energeetika alal.
Ehkki Venemaa SKT on enam-vähem võrdne Belgia ja Hollandi SKT summaga ning sõjalisedki kulutused jäävad ELile tugevasti alla, on Kreml järjekindlalt suutnud end ELi suhtes paremini positsioneerida. Selle esmane põhjus seisab selles, et eurooplased on jätnud kasutamata oma kõige võimsama mõjutusvahendi, nimelt ühtsuse.
Liikmesriigid jagunevad sellisteks, kes peavad Venemaad potentsiaalseks partneriks, keda on võimalik tõmmata ELi mõjusfääri «hiiliva lõimimisega», ja sellisteks, kelle meelest Venemaa kujutab endast ohtu, mistõttu Venemaa ekspansionismile ja demokraatiapõlgusele tuleb astuda vastu «pehme ohjeldamise poliitikaga». Viimased aastad on näidanud, et kumbki lähenemine ei toimi.
Esimesel juhul varitseb oht, et Venemaa saab hõlpsasti ära kasutada kõiki koostööst ELiga tulenevaid hüvesid, ei pea aga ise samas järjekindlalt järgima kõiki reegleid. Avalik vaenulikkus Venemaa suhtes muudab ELil palju raskemaks kaasata Venemaad ühiste probleemide lahendamisse alates keskkonna saastamisest ja illegaalsest migratsioonist kuni tuumarelvastuse leviku ja Kosovo lõpliku staatuseni.
EL vajab hädasti uut lähenemisnurka. Selmet üritada Venemaad demokratiseerida või ohjeldada, peaks EL seadma enda ette piiratuma sihi muuta Venemaa usaldusväärseks partneriks, keda seob seaduste jõud. Ühine seisukoht annaks ELile hulga võimsaid mõjutusvahendeid, mis tagavad, et Venemaa peab kinni lepingutest ja vastastikustest kokkulepetest.
Diplomaatilisel tasandil võivad eurooplased ähvardada Venemaad prestiiilangusega, mida praegu annab Venemaa osalemine G8 ja ELi-Venemaa tippkohtumistel. Samuti võivad eurooplased seada sihi tugevdada demokraatiat ja õigusriiki Euroopa naabruses, mis tähendab suhete tihendamist selliste riikidega nagu Gruusia ja Ukraina.
Kasutada saab ka majanduslikke mõjutusvahendeid. Eurooplased võivad võtta Venemaa investeeringud ELis põhjalikuma vaatluse alla ning kasutada ära konkurentsiseadusi, mis lubavad alustada uurimist monopolistliku käitumise ning investeeringutega kaasneva võimaliku rahapesu osas. Samal ajal võivad ELi liikmesriigid suunata löögi Kremli eliidi konkreetsete liikmete huvide vastu, võttes vaatluse alla omandatud varad Läänes, või isegi keelates inimõiguste rikkujatel sisenemise ELi territooriumile.
Kuni EL kõigub lõimimise ja ohjeldamise vahel, jätab ta Kremli silmis nõrga ja sihitu mulje. See omakorda ainult julgustab Venemaad veel ülbemalt käituma.
Copyright: Project Syndicate/ECFR, 2007. www.project-syndicate.org