Keit Pentus

FOTO: Pm

Üks urbanismi kummardajate lemmikajakirju – Monocle – pani hiljuti maailma linnad «Kõige elamisväärsemate linnade» edetabelisse. Esimese kahekümne viie hulgast leiame Helsingi, Stockholmi, Kopenhaageni, Oslo, kuid Tallinna tabelis polegi.



Miks mõne linna puhul on teada, et tegu on mõnusa linnaga? Rotterdamis asuva urbanistika ja arhitektuuri keskuse STAR juht Beatriz Ramo on teinud analüüsi, miks mõni linn jääbki Euroopa halliks hiirekeseks, samas kui teised linnad tõmbavad ligi ettevõtjaid, kultuurseid külalisi ja lihtsalt turiste. Temaga sarnastele tulemustele jõudis ka USA teadur John R. Stafford. Neist uuringutest leiab mõndagi, mida tasub arvestada kõigil karmis konkurentsis võistlevatel linnadel. Ka Tallinnal.

Edukad linnad tunneme ära selle järgi, et inimesed tahavad neis elada. Edukates linnades on inimestel tööd, need linnad tõmbavad ligi noori ja haritud inimesi. Milliseid põhimõtteid on need linnad järginud?

Esiteks peab linna planeerima sel moel, et tekiks toimiv ja terviklik linnaruum, kus selle linna inimesed tunnevad end mõnusalt. See tähendab, et linnaplaneerimist tuleb mõista laiemalt kui pelgalt üksiku detailplaneeringu kehtestamist. Linnaplaneerimine puudutab tasemel lasteaedade-koolide olemasolu, korralikku ühistransporti, sujuvat liiklust, sportimisvõimalusi, heal tasemel raamatukogusid, galeriisid, kontserdi- ja teatrisaale, loogiliselt paiknevaid äri- ja kaubanduskeskuseid, lihtsalt vabas looduses enda laadimise võimalusi. Edukates linnades on see kõik ühtse tervikuna toimima pandud.

Teiseks, rahvusvaheliste ettevõtete linna toomine. Linna investeerinud rahvusvahelised firmad on kvaliteedimärk. Suur roll on siin linnajuhtidel, kes peavad olema kõige aktiivsemad pealinna saadikud. See, et viimasel ajal on Tallinnal kujunenud Moskvaga tihedad suhted, on ju ka tore. Hoopiski vähem tore on aga see, et suhted meie põhjanaabriga on soiku jäänud. Helsingilt õppides ja Helsingiga koos asju tehes võidaksid sellest mõlemad linnad. Olgu see tuleviku suurprojekti – Helsingi-Tallinna rongiühenduse – planeerimine, mis liidaks kaks linna uueks ja palju võimsamaks piirkonnaks.

Kolmandaks on linnaruumi füüsiline uuendamine. Edukates linnades on osatud hoida vana, aga on jäetud ka ruumi uue tekkeks. Kuna Tallinna mereäär on praegu samasuguses seisus nagu neli aastat tagasi, võiks just see olla piirkond, millest tõeline staararhitekt(ide seltskond) ideaalse linnaruumi kujundab.

Neljandaks tuleb linna tuua suur­üritus, mille korraldamine annab tööd ja toob õnnestumise korral linna Euroopa kaardile. Tallinnale on «Euroopa kultuuripealinn 2011» üüratu võimalus end tervele Euroopale tuttavamaks teha. Üks tolle aasta tähtsündmusi on kindlasti noorte laulu- ja tantsupidu, aga Euroopa kultuuripealinna peaksid tee leidma ka filmi- ja teatrihuvilised.

Kultuuripealinna tiitel peab tooma Tallinna tänavatele elu. Et Tallinnas tekiks selline piirkond, kus Bill Breeni tsiteerides «urbanistliku elustiiliga 20ndates või 30ndates eluaastates inimene tunneb ennast mõnusalt. Kus tänavad on elus ka kell kaks öösel, kus leidub võimalusi nautida erinevaid muusikastiile, kus asuvad all-night-kohvikud, kus ei põlata ära ka ekstreemspordiga tegelejaid».

Rohkem elu võiks Tallinna tuua ka mõne pallimängu EMi finaalturniiri korraldamine. Olen välja käinud idee, et Eesti võiks koos Soomega taotleda õigust 2024. aastal jalgpalli EMi korraldamiseks. Jalgpallipidu tähendaks suuri investeeringuid, kuid seni pole ühtki riiki, mis poleks suutnud seda enda kasuks tööle panna.

Viiendaks – ühendus maailmaga. Linnad, kuhu enamikust Euroopa pealinnadest kohale jõudmiseks tuleb lahendada logistikaülesanne, ei suuda ligi tõmmata. See on veel üks põhjus, miks võtta tõsiselt kiirrongiühenduse kavandamist Helsingiga. Mõnetunnise mugava rongisõidu kaugusel olevad õppe- või töökohad tähendavad võimalusi, mida varem lihtsalt polnud. Raha pole? Kui tahame euroraha suunata sinna, kust sellest tõesti kasu tõuseb, siis kahe Läänemere-äärse riigi sidumine üheks uueks piirkonnaks vastaks sellele tingimusele kindlasti.

Kuuendaks tuleb peredele luua vajalikud tingimused. Toosama ajakiri Monocle intervjueeris hulga rahvusvaheliste ettevõtete juhte ja küsis, mis mõjutab nende otsuseid, kuhu ettevõtte haru või esindus rajada. Kõigi jaoks on üks tähtsamaid faktoreid oma töötajate elukeskkond, milles omakorda mängib üht olulisemat osa see, millised tingimused on konkreetses linnas loodud väikestele lastele. Milline on seis lastehoiuga, kas lastega ajaveetmiseks on piisavalt põnevaid võimalusi, millist haridust neile selles linnas pakutakse.

Need kuus põhimõtet ei pretendeeri lõplikule teejuhisele, kuid on minu jaoks teemad, mille üle järgmiseks neljaks aastaks sihte seades arutleda. Sest tegelikult on 18. oktoobri valimiste põhiküsimus Tallinnas just selles: kas tahate elamisväärsema linna nimel pingutavat linnavalitsust või jätkub kõik vanaviisi. Ja meie armsat pealinna jäädaksegi teadma vaid ühe partei valitsusvastase võitluse peastaabina.