Jeroen Bult: Eesti Vene-kompleks

Jeroen Bult. Foto: Peeter Langovits

Ma ütlen teile, et see ei ole tähtis. Ma olen eurooplane. Ma mõtlen Euroopa asjadele. Ma ei mõtle Venemaa asjadele. Meie prioriteet on meie enda maa ja meie prioriteet on Euroopa. Pole veel aastatki möödas, mil president Toomas Hendrik Ilves ütles seda intervjuus EuroNewsile (paraku on Tallinn täna üle külvatud selle venekeelse versiooniga). Võib öelda, et need olid hämmastavad sõnad, kui pidada silmas Venemaa-kompleksi, mille all tunduvad praegu kannatavat Eesti poliitikud.

Viimane episood selles lõputus ja masendavas saagas, mida nimetatakse Eesti–Venemaa suheteks, oli Andrus Ansipi valitsuse otsus anda ühemõtteline vastus «ei» Nord Streami soovile saada luba uuringute alustamiseks Eesti majandustsoonis. Venemaa ja Saksamaa ühine ettevõtmine Nord Stream loodi niinimetatud Putini–Schröderi pakti (2005. aasta september) alusel ning see näeb ette gaasitorujuhtme rajamise Läänemere põhja Viiburist Greifswaldi. Eesti ja tema Läänemere-äärsed naabrid, Poola ning isegi alati poliitilise korrektsusega hiilgavad Soome ja Rootsi olid selle peale päris vihased.

Ametlikult oli vastuseisu põhjus see, et megaprojekt võib kahjustada keskkonda (mis on kahtlemata õige, aga kas ei kujuta Venemaa lagunevad tuumareaktorid veel suuremat ohtu?), aga tegelikult see, et nii kasvab Venemaa mõju Läänemere piirkonnas ning riigid, kellest torujuhe mööda läheb, kaotavad transiiditulud, rääkimata juba poliitilise mõju kaotamisest – Venemaa võib pärast torujuhtme valmimist ajada äri «vana Euroopaga» otse.

Ajaloolisest vaatepunktist on Eesti umbusaldus Venemaa ja Saksamaa kahepoolsete tehingute vastu täiesti mõistetav. Nähtavasti tundis omaaegne Saksamaa kantsler Gerhard Schröder nii tugevat tõmmet Gazpromi pakutava pensionikindlustuse poole, et «unustas» konsulteerida oma ELi partneritega.

Üldisemas plaanis võib Schröderi puhul aga täheldada ohtliku rahvusliku kalduvuse esiletõusu, mis on tema sotsiaaldemokraatlikus SPDs pärast 1945. aastat nii sageli ilmnenud: see kujutab endast segu kroonilisest Ameerika-vastasusest, neutraalsusest ja järeleandlikust suhtumisest Nõukogude Liidu/Venemaa soovidesse. Selle tendentsi taga seisis ja seisab kantsler Willy Brandti endine nõunik Egon Bahr, kes väljendas viimati oma russofiiliat märtsikuises kõnes, kus ta sõnas, et «me peame tooma Venemaa Euroopale ja NATO-le lähemale».

Kuid Schröder on võimult lahkunud ja teeb end praegu ise lolliks, paisates kõnedes ja Moskva raamatukauplustes allkirjade jagamise üritustel suust Venemaa-meelseid fraase. Uus kantsler Angela Merkel, kes on üles kasvanud kommunistlikul Ida-Saksamaal, ei taha sugugi nii valmilt etendada president Putini puudli rolli. Sama tuleb öelda Prantsusmaa uue presidendi Sarkozy kohta, keda Kreml peab liiga «Ameerika-meelseks».

Niisiis on ELis kaardid ümber jagatud ja seda suurel määral Eesti kasuks. Loomulikult ei hakka Merkel kunagi tekitama kahju Saksamaa ärihuvidele Venemaal, aga vähemalt on ta valmis koordineerima poliitilis-majanduslikke samme uute liikmesriikidega, sealhulgas Eestiga – ka peaminister Ansip on korduvalt eputanud oma heade suhetega Saksamaa kantsleriga.

Paraku ei ole Eesti suutnud üldiselt soodsat olukorda taktikalis-diplomaatilisel kombel kuigi hästi ära kasutada. Selle asemel on pigem kaldutud liialdustesse. Alates pronkssõduri kriisist, Eesti Moskva saatkonna piiramisest hirmu tekitava Naši poolt ning müstilistest ja sürrealistlikest küberrünnakutest peavad paljud Eesti poliitikud oma pühaks kohuseks Venemaa sarkastilist kritiseerimist. Pori loopimine ida suunas on muutunud omaette eesmärgiks. Toompea konservatiivsed tegelased on lõpuks leidnud võimaluse välja öelda kõik selle, mida nad on tahtnud Venemaa kohta alati öelda.

Kui kasutada George W. Bushi lemmikfraasi, siis «ärgu olgu siin kaksipidi mõistmist»: Venemaa on võtnud vale autoritaarse suuna – isegi George Orwelli hämmastaks Putini «saavutused» –, aga ta peab ükskord ometi vastutama NSV Liidu nimel toime pandud kuritegude eest. Selline naaber, kes rehabiliteerib Stalinit, ei ole sugugi meeldiv.

Kuid Eesti ei suuda ainult iseennast veendes kuidagi rajada Venemaa ümber sanitaarkordonit. Tahetagu seda või mitte, aga just kõhklevat «vana Euroopat» tuleb veenda, et Venemaa kujutab endast tõsist julgeolekuohtu ELile tervikuna. See tähendab pingutuste suunamist suhetesse liidu tähtsaimate liikmesriikidega. Jah, neil võib võtta aega, enne kui nad hakkavad unustama oma Venemaa-meelseid reflekse, aga emotsionaalse juhitamatu raketi maine, mis kasutab iga võimalust Venemaa sõimamiseks, jätab Eesti igal juhul ilma võimalusest veenda «vana 15» käituma Putini ja KGB kliki suhtes jõulisemalt ja tarmukamalt («Oh Jumal, jälle see Eesti...»).

Võib-olla oleks Nord Streamile uurimisloa andmine suutnud tihendada sidemeid ELi endiselt kõige mõjukama liikmesriigi Saksamaaga. Kas oli juhus, et Urmas Paet pooldas esialgu, küll ettevaatlikult, loa andmist? Vahest oli ta sõlminud salajase kokkuleppe Saksamaa välisministri Steinmeieriga («Teie olete nõus gaasitorujuhtme rajamisega läbi oma majandustsooni, meie aga toetame teid kriisis Moskvaga»)? Kas Saksamaa toetab Eestit järgmise, vältimatult saabuva kriisi ajal? Aga kui Soome otsustab lubada torujuhtme vedada hoopis läbi oma majandustsooni? Jah, tere tulemast Realpolitik’i maailma, Eesti!

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane