Kaljo Kiisk FOTO: Postimees.ee

Meie keskel on kenake hulk inimesi, kelle eludest ei loe me kunagi klantsajakirjadest, kes ei sahmerda iial meediavahus ega suple eal võltsis tähelepanusäras. Ometi teab ja hindab neid kogu rahvas. Enamgi veel – seesama rahvas armastab neid ning igaüks peab neid Päris Enda Omaks. Isegi siis, kui oma silmaga neid lemmikuid eluski näinud pole.

Sel nädalal manalateele läinud filmilegend Kaljo Kiisk oli vaieldamatult üks sääraseid kangelasi, kodumaise filmi- ja teatriloo alussambaid. Kellele Toots. Kellele Lible. Kellele Johannes. Kellele lihtsalt Režissöör, kelle andest valmisid Eesti filmipärlid «Hullumeelsus» või «Nipernaadi».

Päris Enda Omadega on meil kõigil oma lugu jutustada. Kaljo lähedasemad sõbrad ja kolleegid, kes viimastel päevadel ajakirjanduses sõna on võtnud, meenutavad teda kui pidevalt teel olnud aatemeest, kes vanusest hoolimata aina tegi ja tegi... Ehk oligi ta ise see pidevalt teel olev romantiline uitaja Nipernaadi, kellele Anne Maasik kord «Rändaja õhtulaulu» laulis: «Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja...» Aina edasi, küll hiljem puhata jõuab!

Ka oma viimastel eluaastatel ei tahtnud Kiisk rääkida mingitest kokkuvõtetest või peatükkide sulgemisest. «Olen rahul oma elu ja tehtuga,» ütles ta lihtsalt. Ning rääkis sellestsamast tegutsemistahtest kannustatuna hoopis soovist naasta teatrisse, kus ta aastakümnete eest unustamatud rollid oli teinud. Paar aastat tagasi ühes Postimehele antud intervjuus tunnistas Kiisk, mida ta sõber Eino Baskin talle just öelnud: «Kaljo, ole valmis, varsti hakkame tööle. Teatris.» Ning Kiisk oligi valmis. See annab tunnistust paljunäinud teatri- ja filmimehe vitaalsest vaimust, soovist kodust kultuurilugu kas või viimse hetkeni vormida, kõik endast sellesse anda. Ja rahva seas armastatud «Õnne 13» oli vaid üks selliseid võimalusi.

Pole kahtlustki, et kultuuri üksikud säravad tähed suudavad – võib-olla täiesti enese teadmata – ühendada ka kultuuriliselt muidu nii lõhestatud ühiskondi. Teineteise kõrval omaette elava kahe rahvaga riigis Eestis polegi see nii igapäevane. Lugegem või Kaljo Kiisa lahkumissõnumile järgnenud kommentaare Postimehe veebis: «Moi dorogoi Kaljo, nu sathsem ty ushol tak rano, tebe nado bylo zhitj i zhitj!» (e.k «Mu kallis Kaljo, no miks sa küll nii vara läksid, sa pidanuks veel elama ja elama!»). Või: «Mina olen venelane, aga ma olen lugenud kõigi Oskar Lutsu teoseid, mulle nad meeldisivad ja vaadanud ka filme, Kaljo Kiisk oli minu kallim inimene, kes tuletas meelde minu vanaisa, ta oli samasugune, olgu maamuld talle hea ja mina muretsen, et mis saab siis Almast, kui Johannest enam netu.»

Mis saab Almast või kogu telesarjas askeldavast perest, ei tea praegu keegi. Vara veel. Küll aga teame, et väsimatu ja pidevalt rändav Johannes väärib kohta ja mälestust kõigi meie südames. Head teed, Kaljo Kiisk!