Indrek Sirk: jalgrattasport kui ekstreemsport
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel aastal on esimese seitsme kuuga sattunud liiklusõnnetusse 93 jalgratturit, kellest neljale oli selle hinnaks nende elu. Vigastada sai 91 jalgratturit.
Jalgrattur on liikluses vähekaitstud liikleja, kes sarnaselt jalakäijaga ei vea endaga kaasas paaritonnist metallkilpi. Samas on jalgrattur õiguslikult pigem autode kategoorias kui jalakäijate seas.
Selline kahe liiklejate kategooria piiril viibimine on toonud kaasa olukorra, kus jalgrattur püüab kasutada nii jalakäija kui autojuhi õigusi, autojuhid aga suhtuvad jalgratturisse kui jalakäijasse, keda sõiduteel näha ei soovita.
Liiklusseadus sätestab liikluse korraldamise Eesti teedel ning liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded. Liiklusnõuete kõige olulisem eesmärk on liikluse korraldamine ja liiklusohutuse tagamine. Sport ja vaba aja veetmine liikluseks kasutatavatel teedel ei ole iseenesest keelatud, kuid see peab toimuma liiklusnõudeid järgides.
Liiklusohutus eelkõige
Liiklusnormid peaksid tagama liiklusohutuse Eestimaa teedel. Paraku ei ole võimalik iga olukorda eraldi reguleerida. Seetõttu on liiklusohutuse spetsialistide tööpõld lai, inimese leidlikkus ohtlikult käituda aga piiramatu.
Liiklusnõuded ei kohusta jalgratturit kandma kiivrit, kuid keegi meist ei kahtle selles, et kiiver on vajalik. Nagu ka mitmed kukkumise korral liigeseid kaitsvad kaitsmed.
Liikluses siiski ei kohta just kuigi tihti kiivriga jalgratturit. Kuigi jalgratturid peavad kiivrit vajalikuks, käitub enamik põhimõtte järgi minuga ei juhtu. Selline «riskianalüüs» on tavaline ning vastavalt olukorrale ohutusvahendite kasutamist propageerib ka peaminister.
Liiklusohutuse üks alustalasid on liikluse sujuvus. Sujuvuse tagavad ühes suunas samasuguse kiirusega liikuvad sõidukid. Konfliktid tekivad liikluses, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad või kui kiirused erinevad.
Sujuvuse tagamiseks ei olegi jalakäijal lubatud liikuda sõiduteel, kohustatakse aeglasemalt liikuvaid juhte liikuma võimalikult paremal jne. Sujuvuse tagab liikluses ka see, kui teed kasutatakse sihtotstarbeliselt, s.o liikumiseks punktist A punkti B. Muudel eesmärkidel tee kasutamine on ebaõige ning ei tohi olla tavapärane.
Jalgrattasport on ala, mida maanteesõiduta ette ei kujuta. Mõeldamatu on minna Tour de Franceile maanteesõitu harjutamata.
Managem aga korraks silme ette maanteeratturite võistlus kas me näeme seal kiirteel väntavaid jalgrattureid, kellest tuhisevad mööda veoautod? Miks peab siis treeningutel võtma sellise lisariski?
Liiklustavad
Kõrvatropid kõrvades, tuuletakistuse vältimiseks kehaasend võimalikult madal ja pilk suunatud ettepoole selline on üks kuvand maanteeratturist. Kui sellele lisada veel meetrise pikivahega eespool liikuv auto, siis olemegi olukorras, kus Andrus Värnik asub oda viskama Tammsaare pargis.
Igas eluvaldkonnas on lisaks õigusnormidele väljakujunenud tavad. Näiteks odaviske või vasaraheite harjutamist Raekoja platsil või Tammsaare pargis peame me ebamõistlikuks. Karate- ja judopoisid harjutavad treeningsaalis, mitte ööklubides.
Rallisõitjad harjutavad liikluseks suletud territooriumidel, suusatajad teevad trenni metsa all. Kui maadlussaali lagi on sisse kukkumas, siis jätkatakse treeninguid teises saalis, mitte ei loodeta selle peale, et ehitusinsener vastutab hiljem.
Allakirjutanu palub Eesti riigil tagada jalgrattasportlastele võimalus treenida ohutult, mitte Eesti ühe tihedama liiklusega magistraali ääres, kus lubatud sõidukiirus on 110 km/h.
Maanteeratturi treeningkiirus küünib 4050 km/h. Liikluse sujuvuse seisukohalt tähendab see, et paratamatult mööduvad jalgratturitest sagedasti autod, mille kiirus on vähemalt kaks korda suurem kui jalgratturil.
Ja sellises olukorras on vähe kasu tõdemusest jalgratturi matustel, et autojuht pannakse vangi. Kriminaalmenetlus on inimelude säästmiseks üks ebaefektiivsemaid viise.
Praeguse Eesti (aga samuti Euroopa ja kogu maailma) maanteeliiklus on muutunud sedavõrd kiireks ja intensiivseks, et õnnetus jalgratturiga on sama paratamatu nagu alpinisti kukkumine mägedes või ekstreemsportlase hukkumine surfilaual või süstal kärestikus.
Rattur vajab kaitset
Jalgrattaliiklus on vajalik, kuid erinevalt mõne aastakümne tagusest ajast vajab jalgrattur senisest enam kaitset jalgratturil ei ole ohutu olla tonniste rauamürakate vahel.
Ilmselt ei taastu ka kunagi enam liiklusnõue, mis kehtis esimeste autode teele ilmumisel hobusemeest nähes peab auto peatuma ning andma teed, vajadusel seiskama mootori, et mitte hobust ehmatada.
Efektiivseim viis jalgratturi kaitsmiseks on anda talle eraldi tee, eriti veel olukorras, kus jalgratturi eesmärk ei ole liiklemine s.o punktist A punkti B jõudmine. Eesti riigi peaminister on jalgrattasõiduga sina peal ja on üle elanud ränga liiklusõnnetuse jalgrattal.
Ehk oleks aeg mõelda sellele, et jalgrattasport saaks tingimused, kus noortel sportlastel ei oleks vaja kurjas tänavaliikluses veoautode tuulepööristega võidelda. Teed ja tänavad ei ole staadion, vähemalt mitte tänapäeva Eestis.
Eesti liikluses on tavapärane, et jalgrattur liigub kõnniteel või ületab sõiduteed ülekäigurajal. Nii on tavaks, hoolimata õigusnormist. Paljudel juhtudel ei ole see ka ohtlik.
Samuti on meie tänavatel palju rulluisutajaid, kes õiguslikult on jalakäijad, kuid oma liikumiskiirusega annavad silmad ette ka jalgratturitele. Käes on aeg hinnata ümber aastakümneid kehtinud liiklusnõuded ning kehtestada tänapäevase kiire ja närvilise liikluse jaoks reeglid, mis aitavad säästa inimelusid.