Andres Suik: parkimistrahv aegub kiirelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üksnes süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu. Mingil põhjusel on tekkinud eksiarvamus, nagu oleks parkimistrahv sisuliselt aegumatu sarnaselt inimsusvastase kuriteoga. Sellele viitab 8. augusti Postimehes ilmunud lugu «Röövimine aegub parkimistrahvist varem».
Nimetatud uudisloos kinnitavad kohtutäiturite täiskogu juhataja, justiitsministeeriumi nõunik ning isegi riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, justkui oleks kohtutäituril õigus parkimistrahve või ka näiteks turvavööta sõitmise eest saadud trahve õigus sisse nõuda 30 aastat.
Levinud müüt
On arusaadav, kui kohtutäiturid oma mugavama teenistuse huvidest lähtudes peavad parkimistrahvi sisuliselt aegumatuks ja arvavad, et seda saab sisse nõuda
30 aastat. Samas on veidi üllatav, et parkimistrahvi aegumatusest räägivad ka riigikogu põhiseaduskomisjoni liige ja justiitsministeeriumi esindaja.
Nähtavasti on ekslik arusaam parkimistrahvi 30-aastasest aegumistähtajast tekkinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtestatud 30-aastasest tähtajast tsiviilasjades tunnustatud nõuete aegumisele.
Eestis on olemas nii seadused kui ka kohtupraktika, mis lükkavad ümber müüdi parkimistrahvi aegumatusest. Vastavad seadused kehtivad Eestis juba pikemat aega.
1. septembrist 2002 jõustunud täitemenetluse seadustiku kohaselt täitemenetlus väärteoasjas milleks on ka näiteks parkimistrahv tehtud kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes lõpetatakse täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul (karistusseadustiku § 82 ettenähtud tähtajaks oli algselt üks aasta, alates 21. juulist 2005. aastal on otsuse täitmise aegumistähtajaks üks aasta ja kuus kuud väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest).
Analoogsed sätted aegumise kohta sisalduvad 1. septembrist 2002 jõustunud ning tänaseni kehtivas väärteomenetluse seadustikus otsust ei pöörata täitmisele ega täideta, kui on möödunud üks aasta ja kuus kuud väärteomenetluses tehtud otsuse jõustumisest.
Sama regulatsioon
Ka uue täitemenetluse seadustiku jõustumine 1. jaanuaril 2006 ei muutnud parkimistrahvi või muude kohtuväliste menetlejate (kohtuväliseks menetlejaks on eelkõige politsei, aga ka teised pädevad ametiisikud) otsuste täitmise aegumise regulatsiooni.
Kehtiva täitemenetluse seadustiku kohaselt täitemenetlus väärteo asjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes lõpetatakse täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud ühe aasta ja kuue kuu jooksul.
Riigikohus on oma praktikas kinnitanud väärteomenetluses tehtud otsuste täitmise kiiret aegumist vastavalt eelkirjeldatud seadustele. Samuti on riigikohus selgitanud vajadust viia väärteootsuste täitmine läbi mõistliku aja jooksul.
Riigikohtu halduskolleegiumi 16. veebruari 2004. aasta otsuses rõhutati vajadust kaitsta isikut olukorras, kus riigi seatud ametiisik ei ole suutnud määratud karistust reaalselt mõistliku aja jooksul täita.
Riigikohus märkis, et karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Riigikohus leidis, et isegi olukorras, kui seadusandja poleks kehtestanud tähtaegu karistusotsuste täitmiseks, peab täitmine toimuma mõistliku aja jooksul.
Mõistlik aeg
Täitemenetluse läbiviimise mõistliku aja argumendiga tuleb kindlasti nõustuda. On kummaline, et 8. augusti Postimehe uudisloos keegi asjaosalistest nn 30-aastasest parkimistrahvi aegumisest rääkides sellise ilmselt ebamõistliku tähtaja üle ei imestanud.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige arvas lahkelt, et ehk võiks aegumist «lühendada» kümnele aastale (vaatamata sellele, et hetkel kehtib ühe aasta ja kuue kuu pikkune aegumistähtaeg) ning kohtutäiturite täiskogu juhataja pidas igati õigustatuks trahvide sissenõudmist ülipika aja kestel, sest «elu on paranenud ja inimestel on tekkinud tulud».
Täitemenetluse läbiviimine ka näiteks viis aastat pärast valesti parkimise suhtes trahviotsuse tegemist, rääkimata 30 aastast, oleks selgelt põhjendamatu ja ebaõiglane. Karistusseadustiku järgi ei tohi ka jõhkra mõrva toime pannud isikut vangi panna, kui riik ei ole suutnud seda teha viie aasta jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
Olukorras, kus isegi väga tõsiste kuritegude täitmisele pööramine 35 aastaga aegub, oleks ühe parkimistrahvi sisuline võrdsustamine aegumatu inimsusvastase kuriteoga pehmelt öeldes arusaamatu.
Ma ei kutsu kedagi üles parkimistrahve saama või parkimistrahve mitte maksma, kuid kui inimeste suhtes täidetakse selgelt aegunud otsuseid, siis peaksid inimesed oma õigusi teadma ja vajadusel kohtusse pöörduma.