Lugedes kirjeldust nahahaigust põdenud lapse ravimisest (PM 21.09), hämmastusin taas kord, kuidas ometi on asjalood nii kujunenud, et ühe töövaldkonna spetsialistidel on võimalik kõik praagijuhtumid olematuiks kuulutada.
Lugeja kiri: seda müüri ei kõiguta surmgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähe sellest, et meedikud kummutavad – tuginedes ainult neile teadaolevatele argumentidele – kannatanute igasugused kaebused, nad isegi võivad endale lubada süüdistada ja naeruvääristada inimest, kes julgeb kahelda nende tegutsemise otstarbekuses, ravimi või ravivõtte valikus. Sedapuhku ei varjatud ülbustki: kuigi laps ei paranenud, tema seisund pidevalt halvenes, teeks arst ometi kõik ikkagi jälle samamoodi!
Ajalehes seisis õigustus: lapse sisemuses olid asjad korrast ära juba imikueast peale.
Seega, arstid tegid olulise järelduse, kuid sellest lähtuvalt ravi ei korrigeerinud? Ütluses peitus ilmselt vihje lapse ema vigadele – nagu sellega oleks võimalik õigustada ebaõigeks osutunud ravi. Enamasti on haige oma hädas ise süüdi, kuid julgen arvata, et üldjuhul arstid ei otsusta ravi alustades patsiendi käitumisest ja eluviisist, vaid ikka haigusest lähtudes.
Ajakirjandusest paistab, et kriitika alla sattunud meedik ei lange naljalt verest ära, ta võib kindlalt loota kolleegide toele. Mõnegi kirjeldatud juhtumi puhul tuleb vaid imestada ringkaitse tugevust, vastulaused lükkavad süüdistused ümber kui asjatundmatute inimeste rumala nurina. Väited, nagu «iga haige on isemoodi» ja «alati ei ole võimalik haiguse kulgu täpselt ette näha», võimaldavad laduda kaitsva müüri igasuguste kriitikanoolte vastu.
Ei ole arstivannet lugenud, kuid tugeva ringkaitse toimimine annab arvata, et selle üks klausel nõuab seda tingimusteta, häda korral ka musta valgeks rääkimist. Miks siis muidu sajad ja sajad rahva poolt kõrgelt hinnatud ja lugupeetud arstid ei ilmuta elementaarsetki printsipiaalsust hoolimatult või ülbelt käitunud kolleegi suhtes.
Olukorda võiks ehk kuidagi mõista, kui oleks tegu mingi muu ametiga, kuid meditsiin tegeleb ju kõige tähtsamaga, mis siin maakera peal leidub – inimestega, nende kätetööst sõltuvad kaaskodanike kannatused ja elupäevade pikkus. Mõistus tõrgub uskumast, et ükski Eesti arst võiks oma töö tähtsuse mõnel puhul unustada.
Paar kuud tagasi pidin oma kodus vaatama, missuguse keskendumise, kiiruse ja ülitäpselt sooritatud võtetega tuuakse inimene hauaservalt tagasi. Ja missugune inimlik mure varjutas arsti ilusat nägu! Ei, ma ei arva, et nende tegevus oli seekord kuidagi erandlik (tõsi, vahepeal kõlasid ühe abiandja vaikselt öeldud sõnad: ta oli mu klassijuhataja), kindlasti toimitakse alati sellise hoolega.
Väga kahju, et nahahaigust põdenud poisil ega tema emal ei ole põhjust tunda tänulikkust Tartu arstide suhtes: nad ei ilmutanud piisavat hoolikust ja lõpuks leiavad, et emal ei olegi nurisemiseks põhjust. Lapse kannatused said ju alguse jaanuaris 2006!
Stepan Karja
, Tartu