Rein Einasto: haruldasest dolokivist Sakala vajab kiiresti kaitset
2. märts 2007, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakala keskuse, linnahalli ja rahvusraamatukogu ehituspaas ei ole tavaline Lasnamäe lubjakivi, nagu mitmed autoriteedid on arvanud, vaid dolokivi ehk Saaremaa dolopaas Tagaverest.
Milles on nende ehituskivide erinevus ja miks on see dolokivi nii eriline? Lasnamäe kihtide lubjakivi, mis koosneb põhiliselt kaltsiidi mineraalist Ca CO3st, on tekkinud ordoviitsiumi ajastul 465 miljonit aastat tagasi parasvöötme kliima tingimustes.
Noorem, siluri ajastu dolokivi, tekkis 425 miljonit aastat tagasi soojemas, troopilises kliimas, rohke põhjafaunaga laguunides, kus vesi oli palju kontsentreeritum ning sisaldas palju magneesiumi.
Sellistes tingimustes tekkis lubimuda kõrge magneesiumi sisaldusega. Sellest kujunes tänaseks päevaks dolokivi, mida leidub pea 100 korda väiksemas mahus, kui ordoviitsiumi lubjakivi.
Dolokivi iseloomustab värvide vaheldus, loomade käigud ning settimise katkestuspinnad, mis annavad tasase ja lihvitud pinnaga kivile viimistluskivi väärtuse. Dolokivi on ilmastikukindel dekoratiivne looduskivi. Seda on juba tsaariaja lõpuaastail ehituskivina ulatuslikult mere taha veetud.
Tänu Saaremaalt pärit arhitektile, akadeemik Aleksander Poletukile, on tema poolt projekteeritud Venemaa Geoloogia Komitee ja selle geoloogiamuuseumi suurejoonelise hoone (Srednii 74) välis- ning siseviimistlus vaid Tagavere dolopaasist. Põhjuseks oli, et vajati seninägematut, omanäolist materjali.
Kellelegi ei tule mõttesse seda hoonet mõne uue ehitise püstitamise nimel osaliseltki lammutada, rääkimata muinsuskaitsjatest.
Eestis on asunud selliseid asju otsustama ajakirjanikust minister ainuisikuliselt. Uuskapitalistlik linnaarendus on orienteerunud vaid suuromanikest rahameeste rikastumise maksimaalsele rahuldamisele, eirates ikka jälle nii asjatundjate kui linnakodanike seisukohti.
Juriidiliselt on tõestatud, et lammutusluba on õigustühine, sest hoone lammutamist ei näe ette ega luba detailplaneering ega hoonestusõigusleping; ehitus-lammutusloa üle kestavad Tallinna linnavalitsuse ja Harju maavanema järelevalvemenetlused, vastust oodatakse ka õiguskantslerilt.
Muinsuskaitse spetsialistid on teinud kahes nõukogus otsuse Sakala hoone ajutise kaitse alla võtta, samale järeldusele jõudis riigikogu kultuurikomisjon: Uue Sakala ehitusprojektiga tegeleb projekteerija väljastpoolt arhitektuurikonkurssi, mis on ebaseaduslik, ning mille tõttu arhitektide liit on nõudnud seadusliku arhitektuurikonkursi korraldamist, mida pole aga siiani tehtud.
Kodanikud on aktiivselt väljendanud oma seisukohta Sakala kui kultuuri- ja ajalooväärtuse tervikuna säilitamise vajaduse suhtes. Seda seisukohta toetab selgelt Kultuurkapitali poolt hoone arhitektile Raine Karbile avaldatud tunnustus. Ainult et kodanikel ja nende ühendustel puudub Eesti Vabariigis võimalus avalikke huve kohtus kaitsta.
Seda kasutavad «osavalt» ministri soositud arendajad, väites, et juriidiliselt oleks nagu kõik korrektne. See kinnitab Eurobaromeetri uuringute järeldust, et Eesti on puuduliku demokraatiaga maa. Samuti seda. et juriidikas pole Eesti veel Euroopa õigusruumi sisenenud. Aga karistamatus kestab.
Kuigi hoone projekti pole olemas, on esinduslik paehoone ümbritsetud tavatult kõrge planguga, et rahvas ei näeks, kuidas kapitali rahavangid sees toimetavad ja raudpommiga seinte ja põranda marmorplaate purustavad. Selline kestev õigusrikkumine ja seadusvastane kultuuriväärtuste hoolimatu lammutamine on muidugi kuritegelik ja kuulub kohtulikus korras karistamisele.
Uus hoone kui juurdeehitus peab lähtuma olemasolevast hoonest, nagu ka detailplaneering ja hoonestusõiguse leping ette näevad. Kui me tõesti tõsiselt soovime rohelise kultuuripealinna aupaistet kõrgkultuuri tasandil, peame riigi senises kultuuripoliitikas jõudma teha sügavaid muutusi, vahetades otsustamise tasandil ministeeriumides, komisjonides ja nõukogudes suuri rahasid liigutavate suurfirmade esindajad ning tuulenuusutajaist poliitikud suure kogemusega asjatundjate vastu, kelle kollektiivsed otsused oleksid ülimuslikud ministrite senise ainuisikulise otsustusõiguse ees.
*Rein Einasto on Tallinna Tehnikakõrgkooli professor