Mati Laur Tartu Ülikooli professor

FOTO: Pm

On saanud juba seaduspäraks, et niipea kui riigieksamite edetabelid on ajakirjanduses ilmunud, võib õige pea oodata eksamite aadressil tuld ja tõrva lajatavaid sõnavõtte.

Kui need ei väida otsesõnu riigieksamite kahjulikkust, püütakse lugejat vähemasti veenda eksamite täielikus mõttetuses. Ei olnud seegi aasta erand. 26. augusti Postimehes võtab riigieksamite vastu pikemas artiklis sõna endine haridusminister Peeter Kreitzberg, kellele tagasihoidlikumas mahus sekundeerib Tartu Ülikooli õppejõud Jüri Ginter.



Olles juba 1997. aastast peale seotud ajaloo riigieksamiga, lahendanud ja lahanud aineeksperdi pilguga eksamitöid, olen ma sunnitud ikka ja jälle tõdema, et ajakirjanduses esitatud arusaamad ajalooõpetusest Eesti koolis ulatuvad oma võhiklikkuses sageli õndsa Brežnevi aegadesse.



Kahjuks ei saa kuidagi teisiti suhtuda ka haridusküsimustes igati pädeva Peeter Kreitzbergi väitesse, nagu oleks riigieksami eesmärk «vorpida õpilased eksamiküpseks drillimise ja päheõppimise teel /.../ arusaamist või analüüsivõimet pole vajagi». Just riigieksami abiga on ajalooõpetuses lahti saadud senisest faktikesksusest ning sunnitud ka konservatiivsemaid ajalooõpetajaid oma õpetamisviise muutma.



Tervelt veerandi eksamil saadavatest punktidest annab kuue pakutu hulgast valitav arutlusteema, eksaminand peab hakkama saama ajalooallika tõlgendamisega ning oskama töötada ajalookaardiga. Mälumängulisi faktoloogilisi küsimusi me eksamitööst õigupoolest ei leiagi, ikka lisanduvad nõuded «tooge näide», «selgitage oma arvamust», «nimetage omal valikul» jne. Kus on siin drill ja tuupimine? Vastupidi: just riigieksami kaotamine võib tagasi tuua kümmekond aastat tagasi pooleli jäänud faktikeskse õpetuse, mis keskendus pelgalt «raudvara» omandamisele. 



Ajaloo riigieksamil on täita ka poliitiline funktsioon. Kui füüsikaseaduste ignoreerimine võib halvemal juhul kaasa tuua letaalseid tagajärgi üksikindiviidi tasandil, siis sel, mida õpetatakse ajalootundides, on tähendus kogu ühiskonnale ja üsna pikas perspektiivis. Kui totalitaarne riik sunnib oma alamatele peale üht ja ainuõiget ajalookäsitlust, siis demokraatliku riigi ülesanne on tagada järelevalve, et seda ei juhtuks.



Riigieksam on jäänud ainsaks riiklikuks hariduse kvaliteedi kontrollimise vahendiks. Kui see kaotada, siis vähemalt teoreetiliselt ei ole mingit takistust, et mõne Eesti kooli ajalootundides ei võiks õpetada kas või stalinlikku ÜK(b)P lühiajalugu ning võtta selle tublimad omandajad koolihinnetega vastu meie ülikoolidesse. Mingit muud kontrollimehhanismi peale riigieksami, tagamaks äsja avalikkuse ette jõudnud uue õppekava rakendamist, ju pole. Igasse ajalootundi valvsa riigiametniku palkamine läheks riigile kindlasti kallimaks praeguse riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse ülalpidamisest.



Arusaamatu on riigieksamite süüdistamine eba­ausa konkurentsi tekitamises koolide vahel. Seetõttu oli tänuväärne Postimehes koolide viimase kahe aasta eksamitulemuste võrdlemine. Kui mõnel juhul võib kool üheainsa aastaga liikuda pingereas sadakond kohta ühele või teisele poole, peaks ju olema selge, et kaugeleulatuvaid otsuseid nende tabelite põhjal teha ei saa.



Naiivne oleks loota, et koos riigieksamitega kaoksid ka nimetatud tabelid. Küllap leitakse mõni muu ja veelgi vähem objektiivne kriteerium ning pingeread koostatakse niikuinii. Küll aga tekitaks gümnaasiumihinnete muutmine viimaseks kõrgkooli edasipääsemist otsustavaks instantsiks koolidele kiusatusi, mida praegune riigieksamite süsteem juba eos välistab.



Olukorras, kus riik peab oma rahakotirauad üha enam koomale tõmbama, võiks kõne alla tulla lähedaste õppeainete (nt ajalugu ja ühiskonnaõpetus) ühis­eksam. Osa vastutust võiks jätta tõepoolest koolile – riiklik eksamikomisjon valmistaks ette küll eksamitöö ja hindamisjuhendi, hindaks aga vaid ülikoolidesse pürgijaid, jättes teiste õpilaste tööde parandamise ja hindamise sarnaselt põhikooli lõpueksamitega koolide pädevusse. Riigieksamite süsteemi tervikuna üle parda heitmine seevastu oleks tulevikus väga raskesti parandatav viga.