/nginx/o/2008/07/29/60758t1h4377.jpg)
Ühtpidi esindab Eesti volinik Euroopa Komisjonis Eestit ELi närvikeskmes. Ta on Eesti «überbürokraat», kelle kätes on ELi ühiselu tähtsa valdkonna kureerimine.
Ahto Lobjakas: meie mees Brüsselis
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
28. august 2009, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on vaade, mida on kultiveerinud Siim Kallas. Halli image’iga «vaikne mees» vaatab grupipiltidelt vastu morni pilguga ja pole Brüsselis üleliia populaarne, kuid on tuntud kindla kätepaarina, kes (vähemalt avalikult) pole palli kaotanud. Ta on end erinevates ühiskondlik-poliitilistes formatsioonides tõestanud tehnokraat.
Teine viis asjale läheneda on dünaamilisem. Selle vaate järgi on Euroopa Komisjon poliitiline ressurss, areen Eesti huvide kaitsmisel.
Jah, komisjoni reeglid keelavad volinikele riiklikud huvid, aga teised teevad seda nagunii – ja vaid kaotajate üle mõistetakse kohut. Siim Kallas ei ole selle vaate esindaja. Mart Laar, võttes esimese pähetuleva näite, tõenäoliselt oleks. Aga kui valitsus, vastu oma traatjat poliitilist karva, ka Laari Eesti uueks volinikuks esitaks, ei tunneks – kujundlikult kõneldes – ta oma lihased vanemad teda ära pärast kuulamisi Euroopa Parlamendis. Laari huvi Saksa armee veteranide vastu on tänases Euroopas kui pidalitõbise kelluke ja Euroopa Parlamendi poliitilist haprust arvestades hõljuks õhus rahvusvahelist mõõtu skandaali hõng.
Kolmas koolkond näeb volinikukohta imeveski Sampona, mis eimillestki loendamatuid poliitilisi hüvesid jahvatab. Volinik saab aastas palka enam kui 3,5 miljonit krooni, muud raha arvestamata (näiteks erru minnes jääb volinik veel kolmeks aastaks poolele vanast aastapalgast). Rahvusvahelise ambitsiooniga poliitik saab kõrge stardiplatvormi. Eestisse tühja koha jätmiselgi on hinnalipik küljes.
Eestis valitseb mainitud hämasse rüütatud kolmas vaade. Peaministri jutt, et praegune volinik teeb «head tööd», on kui Punamütsikese hindamine tema jalgade pikkuse järgi. Kallas pole teinud halba tööd, aga ta pole asendamatu. Temagi töös on küsitavusi – näiteks tema kabinetiülema ka kogenud brüssellasi hämmastanud meteoorne tõus suure laienemisdirektoraadi teiseks numbriks, igaveseks teisele poole erakondi ja ideoloogiaid. «Õigete sõpradega on kõik võimalik,» kommenteerib üks ametnik kiretult, vihjates muidu sirge mehena tuntud Olli Rehni lähikonnale. Personalipoliitika on Kallase vastutada.
Teoorias võiks kriisiriigi vähemusvalitsus ehk volinikuks otsida poliitikavälist figuuri. Eestis on see muidugi absurdne mõte. Poliitika mõte on ümberjagamine, teab iga endine kommunist. Ja ümber jagada on alati midagi.