Airi Värnik: Enesetappude arv on järsult langenud

Airi Värnik Foto: Postimees.ee

Airi Värnik kirjutab, et kuigi Eesti enam suitsiidiriikide esikümnesse ei kuulu, ei tähenda see siiski, et nüüd võib, käed rüpes, istuma jääda.

Eesti edu mõõdikuks muude näitajate kõrval on ka suitsiidide suhtarvu langus viimase poole sajandi madalaimale tasemele. Kui heita pilk juuresolevale graafikule, on selge, et suitsiidikordajad langevad alates 1994. aastast, mil näitaja oli ülikõrge – 41,0 enesetappu 100 000 elaniku kohta. 2005. aastal oli suitsiidide suhtarv 20,3, mis on madalam isegi laulva revolutsiooni ajast 1988. aastal, kui see näitaja oli 24,5.

Kui 2003. aasta arvude järgi olime Euroopas suitsiidide suhtarvu poolest veel üheksandal kohal, siis nüüd ei mahu me enam esikümne hulka. Euroopa Liidu keskmine suitsiidinäitaja oli kuni laienemiseni kümme, laienemise järel tõusis see 16-le.

Meiega üsna võrdsel pulgal on praegu Soome ja Läti, teised saatusekaaslased ei saa sellise langusega uhkustada. Eriti täbar on olukord Leedus, kus 2003. aastal oli suitsiidide suhtarv 41, millele on järgnenud küll mõningane langus.

Suitsiidid on vähenenud eeskätt keskealiste meeste hulgas. Vanusegrupp 45–54 kui sotsiaalselt väga tundlik on alati olnud äärmuslik muutuste kandja nii tõusudel kui langustel.

Kui 1994. aastal oli meeste suitsiidide suhtarv 100 000 kohta ülikõrge – 75,5 –, siis 2005. aastal oli see langenud 34,3-le. Naiste suitsiidide arv tõuseb vanuse kasvuga ja pole olnud eriti kõrge, suurimad näitajad on olnud kaheksakümnendate algul (15 ringis), nüüd on see langenud erakordselt madalale (5,8).

Tundlik indikaator

Suitsiid on kõva argument, see on tundlik indikaator nii individuaalse kui ühiskonna seisundi iseloomustamiseks. Sellegipoolest ei ole võimalik nimetada ainuõigeid põhjuslikke seoseid suitsiidide ja sotsiaal-poliitilise olukorra vahel selliste eksperimentide korral, nagu meiega juhtus perestroika-aastail kui ka taasiseseisvumisega seoses.

Laulva revolutsiooni aegset suitsiidide kiiret langust sai seletatud rahva tormiliselt tekkinud lootusega, sotsiaalse eufooriaga, aga põhjalikumate uuringute järel osutus väga oluliseks alkoholi kättesaadavuse piiramine. Tulemused näitasid, et suitsiidide vähenemine toimus just joobes sooritatud enesetappude arvel.

Äsjase languse suhtes on põhjuste vaagimine alles ees. Kõne all on mitu võimalust, nendest võib esialgu mainida majanduslikku tõusu, ühiskonna üldist stabiliseerumist, aga kahjuks ka seda, et võib-olla on kohanemisvõimetuks osutunud kaasmaalased suitsiidide haripunkti aastatel meie hulgast juba lahkunud. Tahaks arvata, et vähemalt osaliselt on põhjuseks olnud jõupingutused vaimse tervise edendamisel mitmel tasandil.

Selge on see, et suitsiid ise on juba lõppvaatus, tegeleda tuleb protsessiga. Mida varem selle kulg õnnestub katkestada, seda parem. Viimastel aastatel on vaimsele tervisele tähelepanu pööranud nii Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) kui Euroopa Komisjon.

Euroopa astumas samme

On ju vaimne tervis ja vaimne heaolu nii üksikisikute, perekondade kui kogu ühiskonna elukvaliteedi ja tööviljakuse nurgakiviks, mis võimaldab inimesel tajuda elu tähendusrikkana ning tegutseda loovate ja aktiivsete kodanikena.

2005. a jaanuaris toimus Helsingis WHO Euroopa piirkonna ministeeriumidevaheline vaimse tervise konverents, millest suitsidoloogia eksperdina olin kutsutud osa võtma ka mina.

Helsingis vastu võetud Euroopa vaimse tervise deklaratsioonis märgitakse selgelt, et vaimse tervise edendamine ning vastavate probleemide ennetamise, ravi, hoolduse ja taastusravi küsimused on WHO, tema liikmesriikide, Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu prioriteediks. Eesti poolt andis teiste riikide ministrite ja/või peaministrite hulgas nõusolekut kinnitava allkirja ka tookordne sotsiaalminister Marko Pomerants.

Edasi järgnesid konsultatsioonid Euroopa Liidu tasandil nn vaimse tervise rohelise raamatu koostamiseks, mis konkretiseerib Helsingis vastuvõetud põhimõtted. Rohelise raamatu projekt anti laialdaseks aruteluks, omapoolsed kommentaarid esitas pärast konsultatsioone kohalike ekspertidega ka meie sotsiaalministeerium.

Arvamuste läbitöötamise järel saab rohelisest raamatust ametlik dokument – «Vaimse tervise valge raamat», mis peaks avama tee paljudele vajalikele meetmetele. Eestis äratab see loodetavasti ellu ka unustuse hõlma vajunud riikliku vaimse tervise ja suitsiidide preventsiooni poliitikate algdokumendid.