Alanud presidendikampaanial on ainult üks, kuid see-eest suur puudus: debattides pole osalenud Rahvaliidu võimalik presidendikandidaat, vabariigi president Arnold Rüütel. Tema arvamusi ei küsi keegi. Me oleme kuulnud formaalseid põhjendusi, kuid sisulist õigustust sellisele väljalülitusele ei ole.
Toimuv on ebaaus ennekõike Rüütli enda suhtes, kellel justkui puuduks oma arvamus, kes on jäetud võimaluseta võrrelda oma seisukohtade kaalu tõenäoliste konkurentide omaga.
See pole ka aus presidenti valivate saadikute ja volinike suhtes, kellelt võetakse võrdlusvõimalus. Samuti pole see aus teiste presidendikandidaatide suhtes.
Rüütlilt on justkui olude sunnil võetud võimalus oma otsuseid presidendina selgitada. Kui tõmbame paralleeli riigikogu valimistega, siis ei kujuta ju keegi ette võimuerakondade eemaldamist debatist ainuüksi põhjusel, et nende puhul tuleks hinnang anda ennekõike tegude ja mitte uueks valitsemisajaks jagatavate lubaduste põhjal.
Kõigile on teada, et Rüütel pole otsust uuesti kandideerida veel teinud. Hoopiski vähe on küsitud: miks see nii on?
Nüüd tulebki ausalt küsida: kas Rüütlil on olnud võimalust anda kandideerimiseks oma jah-sõna ning konkureerida juba riigikogus? Vastus on ei.
Seaduse järgi peab presidendikandidaadi esitamiseks riigikogus olema kandidaadil vähemalt 21 parlamendisaadiku toetus, st allkiri paberil. Rüütlile toetust lubaval Rahvaliidul on neid hääli ja allkirju riigikogus ainult 16. Seega ei saagi Rahvaliit, olgu isekeskis või avalikult, Rüütlile kandideerimisettepanekut teha.
Ja president on sundseisus. Eeldusel, et ta sisimas soovib ametis jätkata, peab ta lootma sellele, et riigikogu ei suuda täita talle põhiseadusega pandud kohust valida president parlamendis. Või tuleb tal salamisi soovida, et üks viiest ühist kandidaati otsivast erakonnast otsustab mingil põhjusel protsessist välja astuda ja toetada Rahvaliidu tõenäolist kandidaati.
Siit tulenevad aga olulised ja valusavõitu küsimused. Miks me peaksime järgmised viis aastat elama teadmises, et Rüütel valiti ametisse tagasi algul küll head ühistahet deklareerinud, kuid seejärel tülli pööranud erakondade meelemuutuse tõttu?
Või miks peaks keegi teine olema president olukorras, kus tema võimalikul konkurendil Arnold Rüütlil polnud võimalikki kandideerida? Nii esimene kui ka teine variant kahjustaks praegu väga hea renomeega presidendiinstitutsiooni rahva silmis juba ette.
Ei ole normaalne, et suure avaliku toetusega ametisolev president, soovides saada tagasi valitud, peab lootma teiste parlamendierakondade omavahelisele tülile. Aga lahendus on siiski olemas.
Viis parlamendierakonda, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolelt, on juba näidanud koostöövalmidust, lugupidamist võimalike kandidaatide seisukohtade vastu ja vastutusrikast suhtumist presidendivalimise protsessi.
Miks ei võiks siis astuda selles koostöös ka järgmist sammu? Kas või sellisel moel, et lisaks Rahvaliidu 16 allkirjale Rüütli esitamiseks annaksid vähemalt ühe allkirja ka kõik ülejäänud viis parlamendierakonda? Nad annaksid Rüütlile võimaluse rääkida, osaleda valimiskampaanias võrdsetel alustel.
Selline tegu päästaks ebamugavast olukorrast nii Rüütli kui Rahvaliidu ning annaks kõigile võimaluse puhta südamega otsustada, kes on Eestile aastal 2006 võimalik parim president.