Mark Soosaar: sisutühi tõmblemine

Mark Soosaar Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees.

Sisutühjad otsused lasevad riigimootoril unnata tühikäigul. Ilma reaalse majanduskäiguta jääbki masin undama ning vilistama.

Käibemaksuga mängimise eel oli Läti ohumärk nähtaval kohal, sellest hoolimata otsustas võimukoalitsioon proovida. Kaitsemaagiline fraas, et Eesti pole Läti, ei aidanud – vastik viirus ronis ikka Ikla kaudu sisse. Kõige hullem sümptoom, mis käibemaksugripi juures välja lööb, on riigitulude paigaltammumine. Sama juhtub ka müügimaksu vanale tasemele langetamisel. Väheusutav, et kaupmehed hakkavad hinnasilte odavamaks trükkima. Ainus võidumees oleks selles reegliteta mängus Jürgen Ligi. Tema ammune postulaat, et käibemaksu alandamine hinda ei muuda, leiaks kinnitust. Määrab ju hinna ikkagi turg ja nõudlus.

Huvitav, mida kostab aga endine riigikogu rahanduskomisjoni esimees ja praegune rahandusminister, kui juulikuu kokkuvõtted näitavad, et ka käibemaksu tõstmise korral laekumised riigieelarvesse vähenenud tarbimise tõttu ei muutu?

Mis siis ikka on lahti Toompeal? Kas võimukoalitsioon tõesti loodab, et kasvavale tööpuudusele ja närbuvale ekspordile lahenduse otsimise asemel aitaks Eesti majandusaugust välja jändamine käibemaksuga?  August, mis paneb kahtluse alla riigi võimekuse täita põhiseaduslikku missiooni – hoida elus meie emakeelt ning kultuuri, tagada kõigile oma kodanikele korralik euroopalik haridus?

Ja kas õiguskantsleri büroos on unustatud Indrek Tederi hiljaaegu väljendatud seisukoht, et põhiseadust tuleb tõlgendada loovalt ning riigis kujunenud olukordi arvestades? Milleks on vaja praegu, mil rahvas ja tema riik janunevad selgete ja konstruktiivsete otsuste järele, käia välja sisutühi asendustegevus? Kaupmeestele uute ümberarvestuste kaelaveeretamist millekski muuks küll lugeda ei saa. Kuna riigil sellest mingit tulu ei tõuse, siis seda enam oleks kehtiva seaduse tagasimuutmine üsnagi ajuvaba ettevõtmine.

Et aga mu mõttelõng ei jääks opositsioonipoliitiku tühikäigul virisemiseks, siis tasuks mõelda kolmele suurele muudatusele.

Esiteks, kas poleks õigem väljendada kõik hinnad käibemaksuta, selline süsteem toimib päris hästi USAs ning on kasutusel ka näiteks Eestis ehitussfääris? Ameerikas on küll osariigiti erinevad käibemaksumäärad, ent hinnapoliitika on seeläbi laiale ostjaskonnale kordades selgem kui meil.

Teiseks – lasta kultuurisfääri tunnustatud tegijad (näiteks rahvusooper, rahvusraamatukogu, muuseumid jt) käibemaksuvabaks. Seda lubab Euroopa Nõukogu VI direktiiv. Kahjuks oleme direktiivi vastavast paragrahvist põikpäiselt mööda vaadanud ja samas halanud, et Estonias on vaja uus koondamislaine ette võtta ja raamatukogud ei jaksa osta uudiskirjandust. Direktiivist lähtudes täidaksime põhiseaduslikku ülesannet hoida elus meie väärtkultuuri ja valiksime omakultuuri toetamise euroopaliku tee.

Kolmandaks – käibemaksukohuslasteks tuleks muuta ka kohalikud omavalitsused, sest neid kui lõppostjaid puudutas käibemaksutõus kõige valusamini.

See küll ei puuduta otseselt käibemaksundust, kuid minu meelest on aeg valdade ning linnade rahastamispõhimõtted tõsiselt üle vaadata. Need lausa kisendavad uue hinguse järele. On mõttetu rääkida Euroopa omavalitsuste hartast, kui me ei anna teiste Põhjamaade eeskujul Eesti linnadele-valdadele õigust otsustada, kui suurt üksikisiku tulumaksu oma eelarve tasakaalustamiseks nad korjavad. Tahab kogukond remontida rahvamaja või püsti panna spordisaali, tõuseb tulumaks järgnevaks ehitusaastaks. Omaosalusel kerkinud kultuurikolle või koolimaja tugevdab ka nähtamatut niidistikku, mis seob inimest koduvalla või -linnaga.

Esmaspäevasel riigikogu erakorralisel istungil peaksin vajutama nuppu, mis alandab käibemaksu. Istun ju opositsioonipingil. Ent see ei aita riiki paremale järjele. Nupp, mis jätab kõrgema käibemaksu kaks pügalat paika, ei aita samuti riiki hädast välja ega suurenda õiguskindlust. Minu meelest tuli õiguskantsleri hädakisa liiga hilja.

Seadus on jõustunud ning katse uue veaga vana viga parandada on tühjalt undavale mootorile tuuride lisamine. Ärgem unustagem, et kütust kulub ka tühikäigul ning selle peab kinni maksma lõppostja – rahvas.