/nginx/o/2009/07/28/213679t1hfb35.jpg)
Senise sõnamurdliku ja vastutustundetu käitumise taustal võib täiesti mõista, miks IMF Läti valitsust enam ei usu ega usalda, kirjutab Šveitsi ajaloolane ja ajakirjanik Kaspar Näf.
Kaspar Näf: Läti poliitikutel on aeg kaineks saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liit ei usalda Läti valitsust. Rahvusvaheline valuutafond IMF nõuab lisareforme ja tahab, et uuele kokkuleppele kirjutaksid alla kõik koalitsioonipartnerid. Nii kõlasid Läti viimaste päevade uudiste pealkirjad. Kas see on rahalaenajate liigne umbusaldus Eesti lõunanaabri suhtes? Nii kurb kui see ka on: mina arvan, et mitte.
Teatavasti sõltub Läti läinud aasta sügisest saadik IMFi ja ELi rahasüstidest. See tähendab teisisõnu, et investorid ei usalda enam Lätit.
Maailma laenuandjatel puudub pärast rahandussüsteemi kokkuvarisemist tihtipeale tulukas investeerimisvõimalus, seetõttu on neil vaba raha väga palju ja nad otsivad meeleheitlikult usaldusväärset laenuvõtjat. Aga Läti riigile ei taha nad raha anda või siis küsivad nii suurt riskipreemiat (see tähendab umbusalduslisa baasintressimäärale), et Lätile paistab see olevat liig.
Läti laenureiting on langenud B-kategooriasse. Seepärast eelistavad investorid laenata oma raha usaldusväärsematele riikidele, mis annavad raha IMFile, mis omakorda laenab raha edasi Läti kombel hätta sattunud riikidele.
Nende riikide hulgas on teiste tuntud laenajate kõrval, nagu Saksamaa või Šveits, ka Jaapan. Tõusva päikese maa riigisektori võetud laenude summa on ligi 190 protsenti sealsest sisemajanduse kogutoodangust, aga investorite arvates käitub Jaapani valitsus ikka veel mõistlikumalt ja läbipaistvamalt kui Läti oma.
Ilmselt peavad krediiditurul osalejad vajalikuks, et Läti riigile laenamisel vähendaksid riske vahemehed, nagu teiste riikide valitsused või IMFi ökonomistid. Erinevalt erainvestoritest võivad IMF ja EL oma staatusele tuginedes välja kaubelda «ülevaataja» õiguse jagada Läti riigile käske. Muidu raha ei anta.
Kui Läti valitsus läinud aasta novembris laenu saamiseks IMFi poole pöördus, soovitasid sealsed majandusasjatundjad Lätile devalveerida latt ja suunata nii ka paljude Lätiga sarnases olukorras riikide (nt Kasahstan, Venemaa, Ukraina, Ungari) valuutade arengut.
Võrreldes euroga on paljud valuutad märkimisväärselt väärtust kaotanud. Devalveerimine ja koguni kursi vabakslaskmine olnuks muidugi ka Milton Friedmani vaimus. Friedman oleks niigi ammu soovitanud valuutad ahelaist vabastada. Teatavasti peetakse Friedmani suurimaks saavutuseks dollari, naela ja teiste suurte valuutade vahetuskursside vabakslaskmist 1970. aastatel.
Lati devalveerimine ja vabakslaskmine olnuks ka kõige õiglasem otsus, sest siis oleks kõiki Läti elanikud kaotanud võrdselt. Sellele lisaks vihjas Riia ajalehe Neatkarīga Rīta Avīze Latvijai (NRA) majanduskommentaator Jūris Paiders jaanuaris avaldatud artiklis sellele, et kõikide inimeste palkade kärpimine või devalveerimine viib lõpuks samale tulemusele: kui Jānisel ja Annal, kes peavad maksma iga kuu 500 latti kodulaenu intressi, kärbitakse palka 750 latilt 450-le, siis tähendab see samasugust nuhtlust kui lati devalveerimine.
Devalveerimisel oleks aga olnud see eelis, et lõpmatut allakäiku asendanuks šokk, millele võinuks pärast paari kuud järgneda taas lootusrikas tõusutee. Läti valitsus oli siiski devalveerimise vastu.
Devalveerimisoht pole kadunud. Riia majanduskõrgkooli majandusosakonna juht Morten Hansen kirjutas hiljuti oma blogis, et devalveerimine ähvardab Läti majandust hiljemalt taas siis, kui Leedut tabab pärast Ignalina tuumajaama sulgemist šokk ja Leedu valitsus peab hakkama kaaluma liti devalveerimist.
Latti devalveerimata jättes raskendati olukorda tunduvalt, sest nii pidi ja peab valitsus üksikasjadeni otsustama, kes kaotab ja kes mitte. Võiks ka õigustatult öelda, et riigi majandusraskused politiseeriti, poliitilisele kauplemisele avati kõikvõimalikke uksi.
Asja politiseerimine Läti poliitikutele ilmselt meeldis, sest poliitilise küsimuse lahendamises ei pea vastutama … võib-olla ainult oma südametunnistuse ees. Läti valitsus ütles IMFile ilmselt paljude lätlaste lemmiklause «Es gribu, lai tu … » («Ma tahan, et sina … [annad, sest mina olen ju nii vaene, meil on ju nii palju venelasi jne]»), lubades samas lätlastega suhtlemises ilmselt veel kogemuseta IMFi ametnikele, et nõutud eelarvekärpekava võetakse vastu. Ja Läti sai oma raha kätte.
Hiljem said IMFi esindajad Lätis aru, et Godmanise valitsus ei pidanud sugugi 2008. aasta detsembri kokkuleppest kinni ega hakanud eelarvet kärpima. Siis tuli veel võimuvahetus. Läti Tee/Läti Esimene Partei (LC/LPP) pidi valitsusest lahkuma. Asemele tulid Uus Aeg (JL) ja Kodanike Liit (PS). Aga ka Dombrovskise valitsus võttis esialgu äraootava seisukoha ja tuli karmi tõega lagedale alles 9. juunil. Pärast seda, kui JL on pääsenud Riia linnavolikokku ja Dombrovskise ja Repše parteikolleeg Krišjānis Kariņš sai Euroopa Parlamenti. Siis suruti kärpepakett nädalaga läbi, kusjuures ulatuslike kärbete pärast tervishoius astus vastav minister tagasi.
Väljastpoolt vaadates paistis Läti nüüd ülivaesekesena, kes pidi IMFi ülevaatajate karmidele nõudmistele järele andma.
Struktuurireformi nime all on IMFi esindajad nõudnud Lätilt seda, mida ettevõttemajanduses nimetatakse organisatsiooni vähendamiseks eesmärgiga hoida kokku ja suurendada asutuse paindlikkust.
See pole muidugi meeldiv, kuid mida kauem valetatakse, seda karmimaid nõudmisi esitatakse. IMFi ülevaatajad teevad ju ainult seda, mida neid rahastavad riigid neile ülesandeks panid: vaatavad, et raha kunagi ka tagasi saaks.
Lätist seestpoolt vaadates näib see karm «struktuurireform» hoopis imelikum. Nii juhtis ajalehe Diena kommentaator Aivars Ozoliņš tähelepanu sellele, et kärpimiskava näeb küll ette mitme haigla sulgemist, ent kõik ministeeriumile alluvad 11 osakonda ja 32 allüksust jäeti alles.
Struktuurireformist ilmselt rääkida ei saa. Kuigi endine minister ütles avalikkusele, et ta valutab südant vaeste patsientide saatuse pärast, tegi Ozoliņš järelduse, et ministrile läks palju rohkem südamesse ametnike saatus. Omad inimesed ju. Daugavpilsi haigla aga valmistus just läinud nädalal ostma ülikallist kiirabiautot.
Kuid ka Riia uus abilinnapea ja Riia Sadama nõukogu esimees Ainārs Šlesers (LPP/LC) ei paista olukorrast aru saavat. Tema linnas asuv ja aastas keskmiselt 65 000 patsiendile abi andev kesklinna haigla peab oma uksed kinni panema. Kuigi linn peab nüüdsest oma eelarvest rahastama Riia spordikoole, pidas Šlesers kõige mõistlikumaks panustada edaspidi Riia sadama kasum Riia Dinamosse, reklaamimaks sadamat SRÜ hokifännidele. Iseasi, kas hokifännid sadamateenustest üldse huvitatud on.
Oma «ekspertide» eest võitleb ka Läti maksuameti peadirektor Dzintars Jākans. Ta küll väidab, et ei ole restruktureerimise vastu. Samas seisab ta vastu Repše plaanile koondada kõigepealt need töötajad, kelle suhtes on algatatud kriminaalasi. Nimetades seda politiseerimiseks, unustas Jākans, et on oma asetäitjaks nimetanud Vladimirs Vaškevičse, keda kaitsepolitsei pidas ohtlikuks ja kellelt on võetud õigus riigisaladuse ligi pääseda. Aga Repše peaks teda kaitsma?
Sel taustal võib täiesti mõista, miks IMF Läti valitsust enam ei usu ega usalda. Paljud Läti poliitikud pole olukorrast aru saanud. Kuna IMFi nõuded on tõesti väga karmid ja IMF laenab Lätile palju väiksema rahasumma kui Euroopa Liit ja Maailmapank, hakkasid mõned seimi saadikud juba avalikult mõtisklema selle üle, kas ei võiks koostööd IMFiga üldse üles ütelda.
Võib küll, kuid siis on usaldus Läti vastu täiesti rikutud ja siis ei anna enam raha ka teised. President Valdis Zatlers katkestas nädalavahetusel puhkuse ja tuli koju valitsusele seda selgeks tegema.