Peep Pahv: suurpuhastus?!

Peep Pahv Foto: Pm

Aastad pole vennad – möödunud suvel hellitasid Eesti korvpallifännid lootust, et nende lemmikud suudavad murda EM-finaalturniirile, nüüd valmistutakse aga hoopis ellujäämisturniiriks.

Võimalus kukkuda mudaliigasse näib reaalsem kui kunagi varem ning see pole pelgalt pessimistlik ohe, vaid kaine pilk hetkeseisule.

Jah, üks kord on Eesti korvpall juba sellises olukorras olnud ning toona õnnestus häbist pääseda. Kuid seekord tundub ülesanne mitu korda raskem. Justkui halvas unenäos heitlevad eestlastega samal turniiril meeskonnad, kes võiksid vabalt mõelda finaalturniirist – Tšehhi, Ungari ja Ukraina. Mitte ühtegi sellist meeskonda, kellest rääkides julgeks näpud taeva poole visata ja kindlat võitu kuulutada.

Olen kuulnud arvamusi, et Eesti korvpallile olekski parem korraks aste madalamale kukkuda. See tooks endaga kaasa koondise suurpuhastuse, isegi kogu koduse korvpalli puhastuse. Udujutt! Kõrgemast divisjonist pudenemine oleks siinsele korvpallile väga valus hoop, kui mitte surmav, siis koomaseisundisse viiks see kindlasti. Kas kujutate ette, millist huvi pakuks Eesti kohtumised Küprose, Albaania või Iirimaaga…

Pealegi pole ju mingit suurpuhastust vaja, see protsess on niigi ammu alanud ning tänavust koondist vaadates on selge, et pärast Gert Kullamäe loobumist pole vanast kaardiväest jäänud alles ühtegi mängijat.

Tõsi, Valmo Kriisa on küll korvpalluri mõistes vanur, ent veel seitse-kaheksa aastat tagasi ei etendanud ta koondises kuigi olulist rolli, Tanel Tein on aga kõigest 31-aastane, seega täisjõus mängumees, tema teenetest loobumine oleks Eesti korvpalli suhtes kuritegelik ettevõtmine.

Tegelikult kujunebki augustis peetav turniir uute liidrite tuleprooviks. Enam pole korvpalluri jaoks parimas eas Kristjan Kanguril, Janar Taltsil ja nende kaaslastel kellegi selja taha pugeda.

Kuid kas asi ongi nii hull, miks ei peaks äsja Euroliiga klubiga lepingu sõlminud Kangur koos kaaslastega katsumusest puhtalt välja tulema? Tegelikult on ju viimased aastakümned räägitud, et Eesti korvpall vajub kohe-kohe uppi, et uue põlvkonna mängijate seas pole isiksusi ning võrreldes vanemate meestega ei olegi nad midagi väärt.

Kuid Aleksei Tammiste ja Jaak Salumetsa aegsete akadeemikute asemele tuli kiiresti uus põlvkond, kelle tipphetk saabus Nõukogude Liidu meistrikulla võitmisega. Ka siis räägiti, et järelkasvu pole, aga kümme aastat hiljem mängis Eesti ikkagi EM-finaalturniiril. Magusad võidud pole jäänud võtmata ka praegusel koondisel. Kainust minetades tahaks loota, et augustis tuleb neile lisa.