/nginx/o/2009/05/28/185271t1he594.jpg)
Reformierakonna populaarsus on langenud 2005. aasta tasemele.
Juhtkiri: kaks suurt?
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
6. juuli 2009, 00:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reformierakonnal ja peaminister Andrus Ansipil läheb üha keerukamaks kahepealiseks kahanenud valitsuskoalitsiooni juhtrolli hoidmine, edukast kohalikel valimistel osalemisest rääkimata.
Ka Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali kommentaar Postimehe tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud küsitluse tulemustele viitab kõnepruugi muutusele.
Kui veel aasta alguses rääkisid reformierakondlased Keskerakonna võimult tõukamisest Tallinnas, siis nüüd kõneleb Michal, et Reformierakonna tulemust saab hinnata alles järgmiste riigikogu valimiste ajal. Küsitluse järgi on Keskerakonnal Tallinnas koguni 39 protsendi suurune toetus Reformierakonna 10 protsendi vastu. Tallinnas tuleb volikogu valimiste võtmes arvestada muidugi ka sellega, et hääleõigus on ka neil, kellel pole Eesti kodakondsust.
Võttes arvesse kodanike hääli, on seis Reformierakonna jaoks pisut parem ning juba üksnes see asjaolu tähendab, et riigikogu valimised on peaministriparteile töö tulemuslikkuse mõõdupuuna rohkem meelt mööda. Muidugi loodab kogu Eesti, mitte üksnes Reformierakonna tuumik, et järgmiste riigikogu valimiste ajaks on kasutusel euro ja majandus pööranud tõusuteele. Kui see nii läheb, kasvab ka Ansipi ja Reformierakonna populaarsus, eeldab Michal. Ent kohalike valimiste mõttes paistab tema sõnadest allaandmist.
Samas ei tasu unustada, et kuigi Reformierakond ja Keskerakond on mõlemad pikka aega mänginud n-ö kahe suure vastandusele, on Eestis ka teisi erakondi, mõtteviise ja valikuid.
Omaette aspekt mängus on kahe valitsusliitlase, IRLi ja Reformierakonna võistlus väidetavalt osalt kattuva valijaskonna poolehoiu pärast.
Sotsiaaldemokraadid suruti Euroopa Parlamendi valimistele eelnenud kevadise koalitsioonitüli käigus valitsusliidust välja. Pole võimatu, et vastupidiselt koalitsiooni jäänute ootustele on neil opositsioonis olles hoopis paremad võimalused oma populaarsust kasvatada.
Ka europarlamendi valimistel üksikkandidaat Indrek Tarandile antud häälte hulk viskas küllap praeguste erakondade hirmukerisele tubli leilisahmaka.
Eesti inimesed võivad olla tüdinud kõigi nende viguritest ja võimumängudest ning reageerida sellele mitte valimata jätmisega, nagu erakondade kontorid harjunud on, vaid hoopis üllatavate sammudega.
Valimiskampaaniates etendatav kahe suure vastandumise mäng võib peagi osutuda valeks taktikaks ning pole sugugi võimatu, et Reformierakond peab ka arvamusküsitlustes loovutama tagantpoolt tulijatele selgelt auhinnalise ja mitmeid aastaid hoitud teise koha.