Küllo Arjakas

FOTO: Pm

1987. aasta lõpukuudel hakkas laiemalt levima 47 Eesti ohvitseri kiri president Pätsile, kus sõjaväelased avaldasid teravat rahulolematust vene baaside kohaloleku üle eestis ja ähvardasid organiseerida vastupanu. Mis dokumendiga tegelikult tegemist oli, analüüsib ajaloolane Küllo Arjakas.

47 eesti ohvitseri kiri president K.Pätsile 10.05.40.

FOTO: Kolonel Jaan Maide arhiivist leitud orginaalkirja koopia,avaldatud MRP-AEG infobülletäänis nr.7,lk.23-24

47 eesti ohvitseri kiri president K.Pätsile 10.05.40.

FOTO: Kolonel Jaan Maide arhiivist leitud orginaalkirja koopia,avaldatud MRP-AEG infobülletäänis nr.7,lk.23-24

Pöördumist teatakse eeskätt pealkirjaga «47 Eesti ohvitseri kiri president K. Pätsile». Võib arvata, et see pole originaalpealkiri. Kirja faksiimile ei ole teadaolevalt kusagil avaldatud.



Ohvitseride kiri president Pätsile läks laiemalt liikvele 1987. aasta lõpukuudel. Pöördumine levis, nagu toona ikka, ümbertrükitud eksemplarides, sest ametiasutuste vähestele paljundusmasinatele ei pääsenud ligi. Huvi ajaloo vastu oli suur ja ühiskonnas tegeleti «ajaloo valgete laikude täitmisega». Ka allakirjutanu tippis pöördumise kodusel kirjutusmasinal ümber. Korduva ümbertrükkimisega tekkisid erinevused, eeskätt on mõnel eksemplaril kadunud daatum ja nimede arv väiksem.



Laiema avalikkuse ette jõudis kiri esimest korda Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) infobülletäänis nr 7, mis ilmus 1987. aasta detsembris. Infobülletään hakkas ilmuma 23. augustil 1987. aastal toimunud Hirvepargi meeleavalduse järel ning ka bülletääni trükised liikusid toona käest kätte. Bülletäänis tehti juttu MRP-AEG ühe liidri Lagle Pareki kimbutamisest Tartu KGBs 10. detsembril 1987. aastal ning sellele järgnenud 47 ohvitseri kirja sissejuhatuses arvati, et just see läkitus «võiks selgitada EV kapten Karl Pareki mõrvamise tagamaid». Ohvitseride kiri ilmus kogumikus «MRP-AEG. Infobülletään 1987–1988» (Tln, 1998, lk 166–167).



Ohvitseride kirja kui tõsist pöördumist on tsiteerinud nii mõnedki autorid – näiteks albumis «Eesti iseseisvus ja selle häving.



I osa» (Tln, 2000, lk 120) toob selle ära Magnus Ilmjärv. Samuti on pöördumise täistekst Herbert Lindmäe raamatus «Suvesõda Pärnumaal 1941» (Trt, 2006, lk 24–25). Ilmjärv kasutas pöördumist, kus oli kuupäevaks 10. mai 1940, ja kirjutas: «Samal päeval, mil sakslased alustasid ofensiivi läänes, kirjutasid 47 eesti ohvitseri kirja presidendile…» (lk 119).



Herbert Lindmäe jättis aja lahtisemaks, määratledes selleks 1940. aasta kevadsuve. Ilmjärv möönab, et jääb teadmatuks, kas kiri presidendi ja valitsuseni jõudis, ning oma kapitaalses monograafias «Hääletu alistumine» (2004) loobus ta ohvitseride pöördumist käsitlemast.



Mis on pöördumise sisu? Lühidalt kokku võttes on see tõsine hoiatus sõjameestelt ja etteheide president Pätsile tema liigse passiivsuse tõttu. Ehk teisisõnu, vastasseis Eesti Vabariigi poliitilise ja sõjalise juhtkonna vahel.



Kirja saaks analüüsida kahest vaatenurgast: sisu ja terminoloogia ning kuidas ja miks see võis liikvele minna. Näib, et sisu ja terminoloogia osas saab teha täpsemaid tähelepanekuid.



1939. aasta baasideleping tekitas Eesti ohvitserkonnas rahulolematust. See on teada trükitud ja suulistest mälestustest. Kiri on aga selge poliitiline etteheide ja teadupoolest sõjaväelased nii ei talita. Kindlasti äratab kahtlust auastmete suur erinevus, sest kolme kindralmajori kõrval on hulk leitnante – tavaliselt nii erineva kaliibriga sõjamehed ühisavaldusi ei kirjuta. Näiteks August Kasekamp oli Sõjavägede Staabi ülema esimene abi (asetäitja).



Tõsi, mööngem, et 1940. aas­ta kevad oli erakorraline aeg – käis II maailmasõda, mis läänes aina laienes, ning ka idanaaber esitas Eestile üha uusi nõudmisi.


Pöördumise sõnastuses on militaarseid, poliitilisi ja sisulisi küsitavusi.



Tähelepanu äratab väljend «meie, allakirjutanud Eesti kaitseväe ohvitserid», sest nii nimetati Eesti relvajõude aastatel 1929–1937. Seejärel, 1937. aastal kehtestati kindral Laidoneri nõudmisel nimetus Eesti sõjavägi. Pole usutav, et 47 Eesti ohvitseri ei tea, kuidas kõlab 1940. aastal oma riigi relvajõudude ametlik nimi.



Kirjas on juttu soomuskaitse relvadest. Samal ajal kasutati Eesti sõjalises terminoloogias mõistet «tankitõrje relv» ning Eesti relvajõududes olid tankitõrjekompaniid.



Kuidas mõista väljendit «öelda lahti vandest ja sõjaväemäärustikust»? Vandest saab lahti öelda, aga kuidas öelda lahti sõjaväemäärustikust, mis on normatiivne akt? See on üsna arusaamatu fraas. Määrustiku nõudeid saab täita või mitte täita. Liiatigi sätestavad paljud määrustikud korralduslikke küsimusi, mida tuleb sõjapidamisel arvestada.



Kuidas mõista väljendit «astuda erru»? Tavaliselt öeldakse küll, et minnakse erru või läheme erru. Hüva, erru võib ka astuda, aga 1940. aasta kevadeks oli mitu ohvitseri juba kümmekond aastat erus: näiteks kolonel Puskar lahkus relvajõududest 1920. aastal, kolonel Parts läks erru 1924. aasta lõpus.



Kirjas on küsitavusi poliitilise terminoloogia osas. Võtame näiteks mõiste «kommunistlik Venemaa». Tavaliselt kasutati 1920.–1930. aastatel idanaabri kohta väljendeid «N. Vene» või «Nõukogude Vene» ning 1939. aasta baasidelepingu järel «NSV Liit».



Vaadakem sisuliselt lauset «Kui seda, mis praegu Eestimaal sünnib, ei peatata...». «Eestimaa» all mõeldi toona eeskätt Eestimaa kubermangu, kunagist haldusüksust.


Siit jõuame järgmise küsimuseni: millal ilmus Eesti kohta kõnekeelde laiemalt väljend «Eestimaa»? Seda kasutati kõigepealt 1917. ja 1918. aastal. Samuti tuli «Eestimaa» ulatuslikult käibele seoses perestroikaga 1987. aastal, teatava eufemismina Eesti NSV kohta.



Kokkuvõtvalt lubab pöördumise militaarse ja poliitilise sõnavara analüüs arvata, et see ei ole kirjutatud 1940. aasta kevadel. Oletus kevadest põhineb kirjas mainitud uutel järeleandmistel, sest 1940. aasta mais sõlmitud lisalepingutega loovutas Eesti NSV Liidu sõjaväebaasideks väikesaari ja uusi territooriume.



Seega on Eesti ohvitseride pöördumine väga lühidalt öeldes võltsing.


Kuidas läks pöördumine liikvele? Kaasnes legend, et kiri olla leitud maaparandustööde käigus, ühe versiooni järgi Pärnumaal, teise järgi Viljandimaal 1976. aasta augustis. Ühe jõe lähedal aeti talu varemed kokku. Selle käigus olevat leitud presentportfell, mille sees 10–12 dokumenti: päevikulehekülgi, Omakaitsega seotud dokumente ja see kiri. Jutt levis ja jõudis kolonel Maide sugulasteni. Üks naisterahvas käinud kohapeal maaparandajate käest dokumente küsimas, aga pärast ise ära kadunud. Kuulu järgi olnud tegemist pöördumise masinkirjas koopiaga, kuhu tindiga oli tehtud mõningaid täiendusi, see tähendab, et see ei olnud allakirjutatud kiri.



Pole andmeid, et selline kiri oleks presidendile saadetud. Seda ei maini kantseleiülem Elmar Tambek oma kaheköitelises mälestusteraamatus. Tõsi, Tambek on presidendimeelne ja võis ebasobivast pöördumisest mööda minna. Samas, et saada pöördumisele 47 nime, tuli ilmselt pidada kõnelusi suurema arvu ohvitseridega. Siiani pole silma jäänud mingeid andmeid toetuse otsimisest. Kolonel Maide sugulased on kinnitanud, et nemad pole sellist kirja näinud.



Ilmselt sattus kiri MRP-AEG liikmeteni ja sealt infobülletääni Pärnu mehe Villu Rooda kaudu. Rooda töötas toona «Eesti Põllumajandustehnika» Pärnu RK varustajana, tal oli suur tutvusringkond ja Hirvepargi järel sai temast rühmituse MRP-AEG liige. Ta esines Hirvepargi miitingul lühikese isamaalise sõnavõtuga. Hiljem liikus Rooda veel Pärnu Muinsuskaitse Seltsi ja Pärnumaa Rahvarinde ringkondades.



Kuidas sai Villu Rooda MRP-AEG liikmeks? 1998. aasta MRP-AEG koguteos ütleb lühidalt: «segastel asjaoludel» (lk 4). Igal juhul oli Villu Rooda MRP-AEG ametlik liige, kirjutas alla grupi proklamatsioonidele ja oli seotud 1988. aastal 24. veebruari tähistamisega, mille eel mitu MRP-AEG liiget kutsuti kordusõppustele. Nii ka Villu Rooda, küll kolmeks päevaks.



2002. aastal ilmus Viktor Niitsoo raamat «Müürimurdjad. MRP-AEG lugu», kus öeldakse rühma algusperioodi kohta järgmist: «Segastel asjaoludel sai grupi liikmeks ka Villu Rooda, keda oli juba pikemat aega kahtlustatud koostöös KGB-ga. Hiljem leidsid need kahtlused täielikku kinnitust.» (lk 18)



Niitsoo viitab Tiit Madissoni raamatule «Vastasseis» (1996), kus Rooda tegevusest üsna pikalt juttu (lk 163–167). Madissoni järgi oli Rooda KGB teenistuses juba nn sõprade liini ajal, mil 1980. aastate algul üritati Rootsist saata toetust Eesti teisitimõtlejatele ning  Madissonil tekkisid juba siis põhjendatud kahtlused.



Ei ole ühtegi kindlat fakti, mis kinnitaks, et müstilise 47 Eesti ohvitseri kirja fabritseeris pärnakas Villu Rooda. Küll aga mäletavad asjaosalised, et tema kaudu see kiri Pärnus levis. Ilmselt polnud Rooda ajalooteadmised 1987. aastal nii ulatuslikud, et üksinda sellist kirja koostada, sest pöördumises on märgata kaalutletud läbikomponeeritust.



Teadmist vääriks veel üks tähelepanek. Villu Rooda elab nüüd Viljandimaal. 2003. aastal kraageldi Paistu vallas Loodi mõisa paisjärve üle, mille vastu protestis Loodi Külaselts. Poleemika jõudis Sakala veergudele. «Just Rooda, kes ei varjagi, et ta oli nõukogude ajal sõjaväeluure eriüksuse kõrge ohvitser (kuigi ta ei teeninud päevagi Eesti territooriumil), on kirjutanud paisjärve rajamise kohta hulgaliselt protestikirju…» (Sakala, 29. jaan 2004). Lühidalt, mängu tuleb veel NSVLi sõjaväeluure GRU või selle eriüksus.



Mis võis olla sellise kirja fabritseerimise mõte? Just konkreetses õhustikus 20 aastat tagasi 1987.–1988. aastal?



Poliitika on vanade roomlaste ütluse kohaselt põhimõte «jaga ja valitse». Teatavasti muutusid Hirvepargi järel tähtsaks Eesti ajalooga seotud küsimused. Üha enam otsiti teadmisi oma ajaloost, Eesti riigist ja riigimeestest. Oluliseks said Eesti Vabariigi iseseisvusaja juhid kui selged sümbolid – president Konstantin Päts, kindral Johan Laidoner, mitmekordne riigivanem Jaan Tõnisson jt.



Kas selline kiri ei ole omapärane katse «lõhestada fronti», näidata, et kõik ei ole ühel poolel? Mõneti lihtsustades võib öelda, et ühel poolel oleksid tõsised Eesti ohvitserid, kes on nõus sõjaväevannet murdma, ning teisal «halb» president, kes aina järele annab. Ning lõpuks 1940. aasta suvel veel terve riigi ära andis. Mõistagi on see vaid hüpotees.



Teoreetiliselt võib selliste pealtnäha autentsete kirjadega muuta positiivseid meeleolusid meie riigijuhtide suhtes. Luureõpikutes nimetatakse sellist aktsiooni ideoloogiliseks diversiooniks või ideoloogiliseks diversiooniks vaenuliku meelsusega elanikkonna seas.



Veel võib püstitada oletuse, et fabritseeritud ohvitseride kirja kaudu taheti mingil moel tõsta MRP-AEG ühe juhtliikme Lagle Pareki ego? Aga milleks? Ehk lootuses Parekit mõnes ajalooga seonduvas kontekstis sobival hetkel ära kasutada? Või tahtis keegi end kirja levitamisega lihtsalt tähtsaks teha? Ka need on hüpoteesid ja selliste teooriate rida saaks jätkata.