Mis võib maailma parimale detektiivile – ja seda Nero Wolfe, kellest antud raamat räägib, on – veelgi solvavam, kui mõrv tema enda kodus. Kui Ner Yorgi parima restoreni, Rustermani, parim kelner tuleb abi paluma ja laseb end õhku taskusse sokutatud sigaritorbikuga.
Mõistagi võtab Wolfe juhtunut isikliku solvanguna ning annab endale, maailmale ja politseile sõna – paberil kusjuures, et asi ametlik oleks – kurjategija tabada. Ametivõimud saadab Wolfe põrgu hoolimata sellest, et võib trellide taha sattuda, seltskonnalt, kes samuti süüdlast leida sooviks, honorari vastu ei võta... Ühesõnaga asi on sedavõrd isiklik, perekondlik, et Wolfe muutub äraarvamatuks.
Küll aga kulgeb patuse paljastamine tavapäraselt: Archie Goodwin ja teised abilised jooksevad infot kogudes jalad rakku, Wolfe seab killud geniaalse ajutegevuse abil paigale ning selgub, et too mõrv oligi paganama perekondlik.