Raamat J. G. Ballard «Crash» Tõlkinud Olavi Teppan Sari Ajavaim Kirjastus Koolibri

FOTO: Repro

40 aastat tagasi ilmunud ulmeromaani «Crash» tegelased on inimesed ja autod, mitte tulnukad ega tehisintellekti kandjad. Pole roboteid ega postapokalüptilist seisukorda. On kapitalism ja tehnoloogia. Progressimüüt ja selle tagajärjed. Kimäärid, kumiirid ja moondunud psüühika.

Kõik toimib tavalist rada. See on jõle. Küberpunk-klassiku atmosfäär on lausa ehmatavalt realistlik. J. G. Ballard sukeldub autode, tehnitsistliku ühiskonna, inimeste ja masinate suhete, tekkivate kokkupõrgete ja vigastuste ning tuleneva väärastunud mõttelaadi kirjeldamisega peenimatesse mõlkidesse ja pragudesse autokeredes ja inimteadvuses ning toob päevavalgele reaalsuse fiktsiooni ihkava iseloomu. Näiliku ja tõeluse rollid on vahetunud.

Ülim ulme peitub me peas. Inimesed tahavad saada masinateks. Auto­ihalus võtab Ballardi romaanis perverssed, pornograafilised mõõtmed. Tegelased seksivad ainult autos, viimaks seksitakse pigem autodega. Maniakist teadlane Vaughan ja autori nime kandev minajutustaja haaravad autodesse naisi. Sellest on vähe. Kinnisideed lähevad kaugemale.

Autor demonstreerib ilge halastamatusega inimihade musta auku. Täiuslik vahekord õnnestub üksnes võimalikult ebatäiuslikus olukorras. Avarii järel, avarii ajal. Purunenud autodes, vigastatud naistega. Lõppeesmärgiks muutub surm autode kokkupõrkes, sellest saab absoluutne metafoor orgasmi kõrgeimale tipule. Sealt edasi pole kuhugi minna. No future. Futuristlik kimbatus.

Neli aastat tagasi 78-aastaselt surnud, Hiinas sündinud ja Londonis elanud Ballard oli prohvet. Ärme unustame, et «Crash» kirjutati 70ndate alul. Polnud arvuteid ega mobiiltelefone ega kõike, mis meid elektrooniliselt (näivalt) ühendab. Autosid oli kordi vähem. Ometi leidis Ballard tegelikkusest üles düstoopilise, sürrealistliku tasandi, kus tehnoloogia juba valitses inimeste ajude üle.

Postmodernism oli kõrgpunktis. Kultusromaan «Crash» on selle ajastu võikaimaid vilju. Seejuures on autor viinud teose esteetilise külje kõrgeimale tasemele. Romaani keel on ulmeliselt ilus ja see ei kao Olavi Teppani tundlikus tõlkes. Kirjeldused õitsevad (tehnoloogiliselt) lopsakalt, ent on perfektselt täpsed, liialdusteta.

Meditsiiniliselt kiretud vaatlused paljastavad ühtviisi piinliku täpsusega, ent piinlikkust tundmata jälke seksuaalvahekordi ja tegelaste hälbinud mõttemaailma, mille nii lähte- kui lõpp-punktid «autod ja seks» muteeruvad debiilseks sümbioosiks, kus inimühiskond ei tunne enam sõna «empaatia». Ilgus siin raamatus kõlab külmalt, stiilselt kaunilt.

Teoses ei ole midagi fantastilist, faktiline ulme puudub. Aga me loeme seda 40 aastat hiljem ikkagi kui ulmeromaani. Kaas tsiteerib kultuuriteoreetik Jean Baudrillardi, kes on öelnud, et «Crash» on pärast Borgest, kuid hoopis teises võtmes esimene suur romaan simulatsioonimaailmast, millega me nüüdsest kõikjal kokku puutume.

Ajal, mil inimesed kohtuvad kohvikus, ent näpivad samal ajal nutikatest telefonidest kolmandate inimeste teateid, ja kui telereklaamid ütlevad, mida me väärt oleme (seedet soodustavat plödi), oleks hädasti üht uut Ballardi romaani vaja. Tema viimaseks jäi psühhogeograafiline tõsinägemus tarbimisühiskonna fašistlikust loomusest: «Kingdom Come» aastast 2006. Eesti keeles on enne ilmunud «Unenägude täisühing», ent seda tuleb antikvariaatidest otsida. «Crashi» järgi valmis David Cronenbergil aastal 1995 samanimeline film, peaosades James Spades, Elias Koteas ja Deborah Kara Unger.

Veel autori kõnekusest tänapäeva maailmas. Ballard on ilmselt enim popmuusikat mõjutanud kirjanik. Austraalia electro­pop-bänd Empire Of The Sun võttis nime Ballardi romaani järgi. Inglise tantsurokibänd Klaxons nimetas oma debüütalbumi «Myths Of The Near Future» Ballardi jutukogu järgi. Briti rokkbänd Manic Street Preachers sämplis loos «Mausoleum» Ballardi intervjuud. The Bugglesi hitt «Video Killed The Radio Star» inspireerus Ballardi jutust «The Sound-Sweep». John Foxxi album «Metamatic» haaras ainest Ballardist. Oma palade lüürikas on Ballardile tuginenud Joy Division, Madonna, Gary Numan, Hawkwind jpt. Ajudega popartistid nimetavad teda oma muusikaliste eeskujude kõrval oma inspiratsiooniallikaks.


Raamat

J. G. Ballard

«Crash»

Tõlkinud Olavi Teppan

Sari Ajavaim

Kirjastus Koolibri