Juhtkiri: katkematu aeglus

Foto: Urmas Nemvalts

Kohtujärjekordade probleemile pole aastaid suudetud lahendust leida

Õigusriigis on loomulikult kõige olulisem, et aus ja õiglane kohtupidamine toimub. Kui selleks kulub ka rohkem aega, siis nii olgu. Ent rohkem küll, aga siiski, kui palju aega? Kui ühe linnapea korruptsioonialane süüdistus jõudis kohtusse selle aasta alguses, aga istungid algavad 2015. aastal, siis riivab see üldist õiglustunnet – nii pikad järjekorrad kohtutes jätavad riigist ja õigussüsteemist jõuetu mulje. Ent see võib riivata ka ausa kohtupidamise põhimõtet: kui süü ei leia tõendamist, on süüdistatav ometi sunnitud mitu aastat kohtupidamise ootuses elama.

Pikad järjekorrad kohtumõistmisel ei ole mingi uus probleem. Ametist lahkuv riigikohtu esimees Märt Rask on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Tema järglasena riigikohtu esimehe kandidaadiks esitatud Priit Pikamäe on temaga sama meelt. Justiitsministeeriumgi tunnistab olukorra keerukust. Ometi – mingit lahendust probleemile leitud ei ole.

Virumaa on kõige komplitseeritum piirkond nagu hariduses ja meditsiinis, nii ka kohtupidamises – inimesi lihtsalt ei jätku. Puudu on kohtunikke, täitmata ametikohad on ka ringkonnaprokuratuuris. Tundub olevat üsna selge, et regionaalsed erinevused Eesti sees on jõudnud sinnamaale, kus pole enam võimalik osas piirkondades lisatasu pakkumata ametikohti täita.

Justiitssüsteemis on sarnane näide vanglateenistus – Viru vangla töötajatele makstakse kolmandiku võrra suuremat töötasu kui kolleegidele Tallinnas ja Tartus. Niisiis tuleks väga tõsiselt kaaluda sarnaste hüvede pakkumist Virumaal töötavatele kohtunikele ja prokuröridele. Samas tuleb endale tunnistada, et mitu aastat kestnud õigusemõistjate ridade harvenemist saab palgakorraldusega vaid leevendada, mitte kaotada. Kuid kui järjekordade leevendamiseks veel ringi vaadata, siis tuleks küsida, kas ei oleks võimalik saata näiteks vähem koormatud piirkondade kohtunikke õigust mõistma ülekoormatud piirkondadesse? Eesti riik on üks, nagu ka seadused, millest kohtunik oma töös juhindub.

Hoolika kaalumiseta aga kohtusüsteemis otsuseid teha ei tohiks, sest teoorias hea idee võib kohtupraktikas hoopis takistuseks osutuda. Nii on katkematuse printsiip küll hea mõte, kuid õigusemõistmise igapäevatöös raske juurutada.

Otse öeldes, kohus on selline koht, kuhu tulla tahavad vaid prokurör ja kohtunik. Ülejäänud – süüdistatav või kostja ning tunnistajad – püüavad oma argielu kohtupidamisest nii väga mitte segada lasta. Ometi on kohtupidamiseks vajalikud kõik pooled ning et keegi jääb haigeks või ei saa tulla, on teatud piirini paratamatu ja ka sellega peab õigusemõistmine arvestama.