1962. Juhan Peegel õnnitleb eesti keele kateedri juhatajat professor Arnold Kaske 60. sünnipäeval.

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

Õpetaja

1979. Juhan Peegli 60 aasta juubel.

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

1982. Viimane Perioodika täienduskursuste lend.

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

1989. Juhan Peegel avab Äksis O. W. Masingu mälestuskivi.

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

1984. Lõpetajad.

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

1983. Viimane loeng. Esiplaanil Enno Tammer.

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

1981. Oma osakonna esimene lend lõpupäeval koos õppejõududega.

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

1973. Mart Ummelas

FOTO: fotod raamatust verbum creat omnia

Aili Kokk: Üks, mis mul Juhanist selgesti meeles on ja mis mulle toona kangesti meeldis, oli tema pisut ülemeelik mõtisklus – iga ajaleht peaks oma esiküljele kõige nähtavamale kohale paigutama ühe naljaka anekdoodi. Selleks et inimene hakkaks ajalehte lugema, suunurgad ülespidi, see tähendab hea tujuga. Aga see oli veel siis, kui me noored olime. Nüüd müüb lehte teatavasti hoopis miski muu…

Enno Tammer: Oma vaiksel ja muhedal moel juhatas ta sind õpetajana meisterlikult aega ja kultuurkihti, mida Nõukogude koolipingist tulnuna ei osanud ettegi kujutada. Üldise süveneva nõukalikkuse viljastavates tingimustes ei olnud see juhatus mitte ainult põnev ja hingekosutav, vaid ka kui astumine kindlasse varjupaika.

Neeme Brus: Juhan Peegel õpetas algajatele ajakirjanikele muu hulgas ka seda, et meie ülesanne on rääkida ja kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt, nõnda, et inimesed aru saaksid. Sellele olen ma alati tekste koostades ja neid ette kandes püüdnud mõelda, seda nii kunagises ajakirjaniku kutsetöös kui ka täna oma organisatsiooni mainet kujundades. Ja rumalaks ei tohi oma lugejaid-kuulajaid-vaatajaid mingil juhul arvata, inimestest tuleb lugu pidada – ka seda õpetas Juhan meile.

Sellest vist tulebki, et nende meediatöötajate seas, kes tänapäeval püüavad publikule müüa ajakirjanduse pähe pigem sotsiaalpornograafilise iseloomuga loomingut, Juhan Peegli õpilasi minu teada kuigipalju ei ole.

Riina Eentalu: Peegli puhul minu jaoks oligi hästi oluline see, millest ta ei rääkinud, ta õpetaski mu meelest kõige rohkem siis, kui ta tegelikult parajasti ei õpetanud. Pidi vaid oskama näha, kuulda ja tajuda. Rumaluse naeris ta leebelt välja, aga see oli veel palju hirmsam kui siis, kui seda oleks otse öeldud. Tema oli küll ajakirjaniku jaoks ehe näide – teadmised ja oskused on üks asi, olulisim on olla inimene (mida nüüd küll keegi selle all muidugi silmas peab). Küll tean ma, mida see minu jaoks tähendab.

Mart Ummelas: Ei oska seletada, mis ajendas teda mind ühel heal päeval välja kutsuma ja pakkuma kursusetöö teemaks O. W. Masingu Marahwa Näddala-Lehe geograafilise haarde uurimist koos soovitusega hakata ühtlasi õppima läti keelt Mara Veinberga juures. Tagamõttega, et sukeldun peatselt Riia arhiividesse, kus olevat ohtralt Masinguga seotud lätikeelset materjali. Ehkki olin ettepanekust pisut hämmingus – mis ajakirjandus see siis nüüd on?! – nõustusin siiski. Professori ettepanek oli esitatud ju nii leebelt, kuid ühtaegu vastuvaidlemist mitte sallivalt, et läksingi nädala pärast läti keele tundi. Paraku, seda harrastust ei jätkunud kauaks, sest vabatahtliku läti keele tunniplaan ei sobinud kuidagi kokku sõjalise õpetuse ega kehalise kasvatuse omadega, viimastest sõltus aga stipendiumi saamine, ilma milleta oleks minusugusel tulnud ülikool nagunii katki jätta. Nüüd tuli aga katki jätta nii läti keele õpingud kui loobuda unistusest kunagi eesti ajakirjanduse ajaloos ilma ja teadlasena karjääri teha.

Kui professor Peegel sellest teada sai, märkasin ma tema pilgus teatavat pettumust, ja ehkki jätkasin samal teemal ka järgmiste kursusetööde ja diplomitöö tegemist, polnud tema jaoks nende juhendamises enam seda kirge, millega ta oli algul lootnud nakatada mindki.

Neeme Brus: Juhan Peegel oli sügavalt inimlik õpetaja, kes käitus eksinud õpilasega leebelt, kuid samas nii, et viimanegi tohman lausa pidi oma veast aru saama. Mäletan, et esimese kursuse sügisel pidasime kord peaaegu öö otsa rõõmsalt pidu. Järgmisel hommikul Peegli loengus kippus tukk vägisi peale. Ühel hetkel, kui nõksatasin ärkvele, nägin, et õppejõud vaatab mulle nii umbes viie meetri pealt oma laua tagant otse silma. Leebelt ja etteheitvalt. Et mine maga kusagil mujal, aga mitte minu loengus, ütlesid need silmad väga selgelt. Mõjus, ja kuidas veel.

Kärt Hellerma: Ma ei saa öelda, et Juhan Peegel mind diplomitöö ajal nii väga «juhendanud» oleks. Nii kursusejuhendaja kui ka diplomitöö «juhendajana» näitas ta pigem üles tõrksust igasuguse «juhendamise» suhtes. «Juhendamine» polnud tal eriti veres, pigem vastupidi.

Mõnikord laskis ta oma vastumeelsust «juhendamise» suhtes ka üsna selgelt välja paista. Ta kas vaikis, ohkas sügavalt või oli muidu natuke tõre. Vahel andis ta selgelt mõista, et «juhendaja» vajaks ise «juhendamist», kuidas «juhendaja» olla.

Ega ta ikka polnud sündinud pedagoog, kohe mitte ei olnud. Ajakirjandusguruks saamine oli ta enda jaoks lõpuni seotud kaksipidiste tunnetega.

Diplomitöö kirjutamise aeg oli mulle paras iseseisvuse kool. Pärast seda, kui diplomitöö teema oli fikseeritud, jäin üsna omapäi. Juhan Peegel mulle tööprotsessi ajal mingeid erilisi soovitusi ei jaganud ega otsest kriitikat ei teinud. See oli ikka suures osas iseseisev töö. Aga mulle see meeldis. Istusin diplomitööd tehes päevade kaupa kirjandusmuuseumis, hingasin sisse sealset tuttavat lõhna, nautisin rahu ja vaikust ja tundsin ennast lihtsalt hästi. Tagantjärele mõeldes oli see mulle täiesti loomupärane ümbrus. Juba siis nautisin seda «nohiku» elustiili, mille juurde olen nüüd pärast ajakirjanikuaastaid rahuldustundega naasnud.

Riina Eentalu: Aga diplomitöö, jah, eks ma nüüd seal olin suuresti omapäi. Küllap ta tajus, et sest teemast või ülesandest niimoodi seatuna rohkem välja ei vea. Meelde on jäänud tema lause kaitsmisel, mille mõte minu meelest oli umbes nii, et üllatuslikult on üliõpilane sellest teemast niigi palju suutnud välja võluda. Või oli see kuidagi teisiti. Aga lauslollused, mida igasugu reeglid ette nägid, unustas ta jalamaid. Mingil ajal pidime me kateedris mingit tööd tegema, selleks tuli meid töökaitseliselt instrueerida. No mida ma teile ütlen. Kui te tahate pliiatsit alla neelata, ärge siis tindipliiatsit neelake, oli Peegli ainus lause. Ehk siis kokkuvõtteks – Peegel oli anum, kust võis palju rohkem ammutada, kui vaid ta loengud. Aga oskus seda teha sõltus tudengist endast. Ma tunnen aeg-ajalt tõeliselt puudust Peeglist või inimestest nagu tema.

Aimar Jugaste: 1980. aastate Tartus oli mul pidev kimbatus, kui Juhan Peegel tuli tänaval vastu, siis oli alati tunne, et temal, kes ta oli ju pigem mõõdukate liigutustega ja pealegi vanahärra, oli alati kaabu juba tervituseks käe otsas, kui mina alles oma soniservast haarasin. Vana kooli kehakeel võitis uut põlvkonda nii kiiruse kui liigutuste läbipaistvusega. Kuni muukisin sisemuses käitumiskoode (kas ja kuidas oma parasjagu nupu otsas oleva peakattega sobib kaabule vastata, kas seda üldse peab peast võtma või piisab servakergitusest või sobib ka lihtsalt hoogne peanoogutus jne), oli kommunikatsiooniakt alati minupoolse viitega kätte jõudnud. Tegelikult on peakate selle kõige juures üksnes atribuut. Juhan Peegel kehastas selgelt ja autoriteetselt, kuidas inimestevaheline suhtlemine võiks olla märkavam ja avatum. Möödavaatamine, mahapassimine, pea kõrvalepööramine jms tuttava inimese mittemärkamise võtted, see on üks niru värk.

Sama lugu oli käepigistusega. Mäletan, kuidas ta tegi kord märkuse, et kellegi «terekäsi oli sültjas». Jätsin selle ilmselt hästi meelde, sest kui hiljem olen tundnud käes kellegi sõrmeotsi või lödist «viit», siis kipub see ütlus meelde tulema.

Tiit Sinissaar: Juhan Peegel juhendas mu diplomitööd «Päevalehe üldpoliitiline suunitlus aastail 1906–1911» (lehe esimene number ilmus 16. (29.) detsembril 1905). Taustamaterjali allikatena kasutasin enamikus enne 1940. aastat ilmunud teoseid ja Juhan Peegli juhendamisest ongi mul praegu meeles see, et tema soovitusel ja nimetamisel sai kasutatud kirjanduse nimestikku lisatud ka vähemalt üks «õigest» ideoloogiast kantud teos, mida ma polnud tegelikult kättegi võtnud. Ju siis oli tollal nii vaja.

Grete Naaber: Ülikoolis hämmastas ta ajakirjanduse ajaloo loengutel sellega, et lõpetas ühel hetkel oma jutu ja sõnas: «Noh, nüüd räägite teie. Olete ju kõige targemad inimesed – praktikud.» See oli kõrvust tõstmine, sest tegelikult hõljus distantstuupijate ümber pigem statsionaaride kerge üleolek. Jutustasime talle meelsasti päevaprobleemidest, keerdsõlmedest, juhtumitest ja nende lahenditest leheveergudel. Hiljem isekeskis imestasime, et miks see teda nii väga huvitas. Muide, ta pidas palju dialooge «kõige targemate inimestega», kes omakorda just teda kõige targemaks pidasid.

Tiit Sinissaar: Julgen arvata, et ka Juhan Peegli teistel otsestel õpilastel on ajakirjandusest mõeldes või selles toimides suure ajaraami sees esikohal ikkagi kultuurhariduslik pilt. Juhan Peegel vaatab meid sellelt pildilt mõnusa huumori, vaikse loomu ja hea südamega sügavalt haritud teoinimesena. Sellised inimesed õpetavad ka pelgalt oma olemasoluga. Kui püüda ühe sõnaga öelda, mida on Juhan Peegel mulle õpetanud ja eluteele kaasa andnud, siis see sõna on «humanism». 

Inimene

Riina Eentalu: Juhan Peegliga oli veider asi. Oli ju õppejõude, kel oligi kohe see professori hoiak – ka väliselt see distants, mis aga iga kord ei tekitanud tudengis oodatud respekti või austust. Juhan Peegel oli nagu muhe papi, soe ja turvaline, kuid mingil kombel just tema tekitas tunde, et omameheliku suhtlemise juures on piir, mida tark inimene ei ületa. Ta eeldas arukat tudengit, kes tajub ja näeb rohkem kui vaid seda, mida räägitakse.

Aili Kokk: Juhan oli äärmiselt tagasihoidlik inimene, alati pisut muigel näoga… See oli selline heatahtlik ja mõnus muie.
Meid sidus Juhaniga see, et olime mõlemad ju saarlased. Mäletan, kuidas kursusekaaslased mind ikka aasisid – mis sul viga, sa ju saarlane nagu Juhangi. Ega ma salga, eks ta vahetevahel peahoones kokku saades ikka Saaremaa uudiseid päris ka.
Aga seda, et Juhan kõikidest «oma lastest» siiski väga hoolis, mäletan ma küll. Tal oli mure, et kõik ikka ülikooli lõpetades korralikult kohtadele saaks. Minu ta sokutas juba ülikooli viimastel kursustel tööle kirjastuse Valgus Tartu osakonda, et saaksin pisut raha teenida. Olude sunnil (läksin mehele) jäi see paariks aastaks minu töökohaks ka pärast ülikooli lõpetamist.

Grete Naaber: «Olge head inimesed. Ei muud.» Neid sõnu kuulsin ma esmakordselt distantstuupijana Tartu Ülikoolis Juhan Peegli loengutel ajakirjanikele, kes igapäevase lehetöö kõrvalt kõrgharidust omandasid. Neid sõnu kordas ta mulle ka 2006. aasta kevadel, kui läksin Pärnust Tartusse külla Juhan Peeglile kui Pärnu linna ühe kõrgeima autasu Johann Voldemar Jannseni preemia pälvinule. Kogu jutuajamine on kirjas mu möödunud aastal ilmunud raamatus «Jannseni preemia laureaatide radadel».

Kohtumisel iseloomustas ta kohe humoorikalt oma kõrges vanuses olemist: «Jalust vigane ja peast segane! Ja ei tea, miks see vanainimese nina nii vesine peab olema… Erilist haigust ju ei ole, aga vanainimene on nõrk.»

Aeg oli Õpetajat räsinud – andnud lausa valge pea ja vaevalise astumise. Huumorisoon oli puutumata: «Ammu enam pole mu saba rõngas, vaid longus nagu talse. Aga kui Pärnu linn mulle 2002. aastal Jannseni preemia määras, võttis auhind saba rõngasse küll.»

Kui jutt aetud, küsisin, kas ta tahaks noorematele lehetegijatele Eestimaal midagi ütelda. Ta sõnas: «Olge head inimesed. Ei muud. Olge ausad, et süda ei valutaks millegi pärast.»

Imetlen alati Juhan Peegli südamlikkust, sellega kaasnenud sisemist kõrgust, oskust tagaplaanile jääda ja teisi kõrvust tõsta.

Tiit Sinissaar: Pärast kaitsmist ja ülikooli lõpetamist palus Juhan Peegel mul teha sellest tööst lühiülevaate kateedri välja antud ajakirjanduse ajaloo ja teooria kogumiku «Fakt. Sõna. Pilt» järjekordse numbri jaoks. Arvutiajastu oli veel saabumata, kogu töö tehti käsitsi ja vormistati kirjutusmasinaga. Olin Tartust kaugel ja muudkui venitasin sellega – mugaval inimesel ettekäändeid juba jätkub! Lõpuks tegi Juhan Peegel oma vaiksel moel ise selle töö ära, hiljem veel tögas mind vabandusega, et oli sedamoodi mu materjali ja nime kuritarvitanud. See õppetund on minusse jätnud väga sügava jälje.

Silja Lättemäe: Mida Peegel on mulle andnud? Ma arvan, et vastutustunnet – juba seetõttu, et pean end Peegli õpilaseks. Pärast ülikooli lõpetamist sain kultuurilehe Sirp ja Vasar huumoritoimetajaks, mis polnud toonase glavliti terase pilgu all just kõige roosilisem amet ülikoolipingist tulnule. Nii mõnigi kolleeg viskas raskematel hetkedel nina peale, et kuidas sa ei suuda, kuidas sa ei saa. Oled ju Peegli õpilane.
Enda pärast võinuks nii mõnestki põhimõttest taganeda, aga Peegli pärast ei saanud.  

Enno Tammer: «Kuradi lasteaed» või midagi umbes taolist mühatas kateedrijuhataja Juhan Peegel kord sügisel 1979, kui arutati ajakirjandustudengite pööraseks kiskunud bussireisi Leedu NSVsse. See oli meie kursusele määratud preemiaekskursioon kevadel antud eduka etenduse eest ülikooli esmakursuslaste taidlusülevaatusel.

Et juhtumisi olin kursusevanem, siis juhtumisi pidin vastutama ka Leedu NSVsse viiva bussiekskursiooni korraliku kulgemise eest. Et juhtumisi jäi meie kursuse isikkoosseisust väheseks suure LAZ-bussi täitmiseks, siis sõitsid kaasa kahe vanema kursuse ajakirjandustudengid. Et juhtumisi olin just esimest suve olnud ehitusmalevas, siis pulbitses sees mingi seletamatu vajadus mühinaga pidutseda, pulli teha ja limonaadist kangemat kraami kaanida.

Sõnaga, ei olnud minust korravalvurina asja, et mitte öelda: korrarikkujana tundsin end märksa paremini. Esines (Nõukogude) tudengile vääritut käitumist, ning pidevalt. Eriti minul ja kaks kursust eespool õppinud Priit Jõgil. Pööraste tuuride tipp oli ka paar lõhutud akent kusagil Palanga puhkemajakeste kompleksis. Ning ega kõike mäletagi või on viisakam mitte mäletada.

Kumu meie vallutuslikust külaskäigust sõsarliiduvabariiki jõudis Tartu Riikliku Ülikooli juhtkonnani. Sestap siis ka selline hukkamõistva iseloomuga arutluskoosolek ajakirjandusosakonnas tuli korraldada. Nämmutati siis seda sõitu küll üht-, küll teistpidi. Priitu ja mind ähvardas ülikoolist väljaviskamine.

«Kuradi lasteaed» või midagi umbes taolist sel koosolekul mühataski kateedrijuhataja Juhan Peegel. Enne polnud ta midagi öelnud. Mühatas, tõusis ja minu mälu järgi virutas ukse kinni ja lahkus. Ma ei ole teda enne ega pärast näinud nii vihasena.

Ning mul oli kuratlikult häbi. Kuni selle hetkeni jättis muu nämmutus mind suhteliselt külmaks ja ükskõikseks. Kuid see oli häbide häbi ning kui oleks olnud võimalik, oleksin tõesti häbist maa alla vajunud. Isiksuse mõju.

Mart Ummelas: Juhan Peegel kirjutas meie kursuse näitetrupi tarvis pedagoogilise sisuga näidendi, millega võitsime vabariikliku ülevaatuse ja saime preemiareisi. Tema enda jaoks oli aga suurimaks preemiaks 1976. aastal ajakirjandusosakonna esimese kursuse vastuvõtmine. Meile, tollal alles neljanda kursuse tudengeile, jäi au ja kohustus uustulnukad rebaseks lüüa. Just meie kursus pani toona aluse tavale, mis ehk elab veel tänasenigi – lüüa tudengiks ehtsa peegliga. Kui ma täna vaatan peeglisse, tundub mulle vahel, et Juhani muhelev nägu vaatab sealt mulle vastu leebelt etteheitva, kuid siiski mõistva ja andestava pilguga.

Aimar Jugaste: Juhan Peegel on minugi jaoks märgiline inimene. See avaldus pole originaalne, ühehäälne ega ka üheselt selgitatav. Et ta oli ülikoolis minu diplomitöö juhendaja, jääb pigem üheks iseloomulikuks faktiks suhetes, mis olid väljunud õpetlase ja õpilase akadeemilisest formaadist, andes aluse veelgi väärtuslikumale distsipliinile nagu õpetus olla eelkõige inimene, jääda inimeseks, jääda iseendaks.

Kui kirjastus Tänapäev avaldas mõni aasta tagasi Juhan Peegli mälestusteraamatu «Otsides», lehitsesin seda segaste tunnetega: ühelt poolt olin kirjastusega seotud inimesena raamatuga iseäranis rahul, teiselt poolt, teades tema tervise seisu, vaatasin trükist nukrapoolse pilguga. Nii paningi neid portsu veel kõrvale oma kursusekaaslaste jaoks ja söandasin küsida professorilt igaühesse signeeringu. Vaatan nüüd seda tuttavat käekirja: ikka see tugev püstine kiri, selged tähed, tärminiks 05.04.06.

Selles raamatus on lõik, mida tahan tsiteerida. Juhan Peegel meenutab, kuidas teda pärast romaani «Ma langesin esimesel sõjasuvel» ilmumist ootamatult külastas Annelinna kodus sõjakaaslane, korpusepoiss. «Mulle oli see külaskäik väga kõrge tunnustus: minule, reamehele, tuleb külla patarei veebel, uhke ratsamees. Ja ajab minuga juttu nagu omasugusega.» Niisugune oli Juhan Peegli – professori, akadeemiku, kirjaniku jne – väärtusmaailm. Peab ikka hästi klaar inimene olema, kes niimoodi mõtleb.

Kui töötasin Edasi toimetuses koos Juhan Peegli poja Andrusega, turgatas mulle professoriga seoses meelde aeg-ajalt ainult üks segaseks jääv asi. Andrus oli jutu sees pillanud midagi sarnast, et «papi võtab alati 9. mail plekk-kruusi, kallab sinna sisse ja lubab endale väikse klõmaka». Milleks temale see, mõtlesin nõukaajal, kui kogu ordenitest kõlisev veteranide vägi oli seda kommet niigi banaalsuseni võimendanud.

Nüüd, kui olen lugenud tema sõjameenutusi ja vahest ka seetõttu, et olen ise küpsem, saan temast paremini aru. Kamraadlikust kombest tuleb lahutada ideoloogia, siltide panek on parem jätta pudelivabrikule.

Enno Tammer: Kui vähegi võimalik, kui vähegi saad, siis parem ära kirjuta – umbes selline oli üks Juhan Peegli mõttekäik, mis kumiseb minu peas tänini.
Ehk kirjutada tuleb siis, kui ikka on midagi öelda ka; kui tõesti teisiti ei saa; kui sees kobrutab ja mingi sõnum otsib väljapääsu.
Huvitav, milline näeks välja Eesti praegune ajakirjandus, kui järgitaks Peegli seda soovitust?!

Juhan Peegli 90. sünniaastapäeva üritused


Teisipäeval, 19. mail Tartus



•    Kl 12 küünalde süütamine Juhani ja Helgi haual Raadil


•    Kl 13.30 Juhan Peegli elu ja loomingu näituse avamine ülikooli raamatukogus


•    Kl 15 konverents ülikooli aulas


•    Kl 16.30 arutlus ajakirjaniku rollist ühiskonnas