Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et meie järjekordne ärkamisaeg elab justkui puises, sirgjoonelises kategoorias. Ent me võiksime selle asendada risoomse mõtlemisega – risoom tähistab kasvu, millel pole muud suunda peale vabaduse.

Eesti näib elavat permanentses ärkamisajas. Ärkamine on toiming – uni on lõppenud, aga päriselu pole veel alanud. Midagi on ikka puudu, kuhugi on vaja jõuda. Jõuda kiiremini, kaugemale, paremini.

Jõudmine on suhteline, edetabelisse asetatav, kalkuleeritav. Iga arvestusega sedastatakse kaugus kohast, kuhu tahetakse jõuda. Sedastatakse veel-kohale-jõudmatuse idee. Näib, nagu ärkamise eesmärk oleks teatud laadi ideaalne paigalolek, kohalejõudmine. Mitte ärkvelolek, mis oleks kui olemasolu tähtsusetum mõõde, millega jõuab alati tegeleda siis, kui on päriselt üles ärgatud. Ärkamine on kui juurest kasvamine, tõrust puuni. Mis on tõru eesmärk? Puuks kasvada. Mis on puu eesmärk? Hiljem aega mõelda.

Tõru-puu suhe on sirgjooneline, liikumine etteantud trajektooril punktist punkti. Rahva või ühiskonna kirjeldamiseks on ta nukralt lihtsakoeline skeem. Ta elab õhtumaise teaduse karikeeritud algpõhimõtete maailmas. Kõigel on suurus, arv, ulatus, liikumissuund, inerts, asukoht. Kõik on (vähemalt teoreetiliselt) manipuleeritav (loe: parandatav), sõltuvalt tehnoloogiast.

See on äärmuslikult loodusteaduslik skeem (ükskõik kui verevaene). Tema suhted inimühiskonnaga on juba sajandeid olnud pingelised. On olnud hetki (nagu möödunud sajandi 60. ja 70. aastad), mil tundus, et sotsiaalteadusteski on koht loodusseadustele. Aga kes loeb täna Isaac Asimovit?

Ometi elab Eesti järjekordne ärkamisaeg just nendes puistes, sirgjoonelistes, loodusteaduslikes kategooriates. Võtame iibe. Tähtis on arv, mitte see, mida arvuga peale hakatakse. Ometi, ühelt poolt: ka Island saab hakkama, kolm korda väiksemana. Teiselt poolt: paljust meile piisaks? Miljonist, viiest miljonist, kümnest miljonist? Kas keegi üldse on seda küsinud? Või seda, kas me oleksime needsamad eestlased, kes me oleme täna, kui meid oleks kümme miljonit? Kas me endale üldse meeldiksime kümne miljonina?

Sama kehtib paiga kohta, kus eestlased ajalooliselt asuvad. Tunduvalt olulisem näib olevat koha suurus, kui see, mis tema piirides peale hakatakse. Peatähtis on, et tehtaks just siin, mitte mujal. Ja et tegijaiks oleks need, kes evolutsioonilise loteriiga on siia sündinud.

Aja, ruumi ja arvu nurgelised kategooriad lahutavad meid sellest, mis on eluliselt oluline. Nad ei saagi muud teha, vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks on kvantiteet ja kvaliteet võrreldamatud oleva kategooriad. Ühestki arvust ei saa tuletada seda, mida inimesed mõtlevad või tahavad. Mis mõte oleks võrrelda suuruse alusel Islandit ja Hiinat? Islandil on üks kultuur, ajalugu, ühiskondlik «omailm», Hiinas teine.

Muidugi, on üks erand, ja see on null. Nulliga ei jagu ükski rahvus. Kuid erandilgi on reeglid. Näiteks kui juhtuks nii, et me teaksime ette, et ühe eestlase elu lõpetamisega saaksime igaveseks tagada eestlaskonna kestmise. Arvukus ja eetika lõikuksid nii, et jätkates eestlastena sellise hinnaga, ei jätkaks me inimestena.

Siit jõuame teise põhjuse juurde. Igal inimkooslusel on oma moraal, mõnikord ka eetika (viimane eeldab vabadust arutleda õige ja vale üle). Ulatusel ja arvul, ruumil ja ajal puudub moraalne mõõde.

Kolmandaks, tõru-puu teljel kulgemine tekitab meie laadi ühiskonna jaoks sama probleemi, mida Leopold von Ranke nägi evolutsioonis: igal inimesel peab olema oma väärtus, otsekontakt olemisega, ükski ei saa oma lõplikkuses olla vaid vaheaste teel millegi suurema/parema juurde. Muidu poleks ta inimene – või hullem, ta oleks inimene, kellelt on võetud väärtus ja väärikus.

Kaudselt võib siit tuletada veel ühe probleemi tõrust puu suunas ärkamisega: ükski ühiskond ei tea ega oska määrata järgneva väärtusi. Me võime püüda järglasi aidata, aga see, mida väärtustada elus (ja kuidas hinnata meidki oma püüdlustes), on juba nende teada ja otsustada.

Asetagem nüüd kirjeldatud skeemi vastu üks teine paradigma: ärkveloleku ja risoomi paradigma. Ärkvelolek tähistab vabadust mitte teenida ettemääratud kujutluspilte minevikust või tulevikust. Risoom tähistab kasvu, millel pole muud suunda peale vabaduse. Ta on botaaniline mõiste, tähistades kännisjuurt teatud taimede all, mis koosneb haruorganismidest, mis on kõik omavahel ühenduses ning mille hargnemine (ja seega kasvu suund) ei ole sirgjooneline.

Risoomis puudub puine suunatus koos hierarhia, sirgjoonelise kronoloogia ja kausaalsusega. Temas pole algust ega lõppu – uusi kasve võib tulla igalt poolt. Osundades prantslasi Deleuze’i ja Guattarit, kellele me filosoofias risoomi mõiste võlgneme, on risoom

«kaart, aga mitte skeem». Teda saab kaardistada, aga temast ei saa tõmmata väljuvaid sirgeid telgesid, millega risoomi võiks edasi «joonestada». Teiseks, mis sama oluline, risoomis on iga punkt mingis mõttes kontaktis iga teisega («peab olema», lisavad Deleuze ja Guattari) – erinevalt puu mudelist, kus igal punktil on asukoht skeemis, millel on kindel ja korrapärane ulatus nii ajas kui ruumis.

Risoomi printsiip on rakendatav ühiskonna mõistmise võimalusena. Siit võiks leida alternatiivse mõistmise Eestigi jaoks, miks mitte strateegia. Risoomis ei ole esmatähtis, kui lai või kõrge on ruum, milles toimub areng – või kus on tema piirid. Risoomi elujõud on hargnemistes. Seni, kuni tema ümber on soodsat pinnast, kasvab ta edasi, maa all ja maa peal. Iga risoomi osa on osa tervikorganismist, aga viisil ja kohas, mis pole ettekirjutatav ega suunatav.

Eesti jaoks tähendaks risoomne mõtlemine deterritoriaalset strateegiat, panustamist tervikule Eestis ja väljaspool – inimelud ei pea olema füüsilises kontaktis. Iga risoomi osa ei pea tingimata olema samas kohas, kuhu külvati esimene seeme. Määravad mõisted ei oleks nii enam asukoht (kus on «Eesti» piirid?), ulatus (kui palju on eestlasi?), hierarhia (kes on õigem eestlane?) või isegi kronoloogia (mis tuli enne?). Iga «eestlaskonna» liige, ükskõik kus ja ükskõik millal, on sama oluline kui iga teinegi – seni, kuni ta on osa risoomist.

Risoomne mõtlemine ei tuleks tänapäeva Eesti jaoks kergelt. Kogu meie ajalugu on läbi põimunud ilmaolemisega. Ilmajäetus on meil geenides. Meil polnud kaua riiki, iseseisvust, sõjaväge, politseid, lippu, hümni, olümpiakoondist. Iseseisvudes pühendusime teatud mõttes anakronismidele, sellele, mis oli olulisim siis, kui teda polnud. Sellele, mida meile on keelatud: piiridele, territooriumile, riigile, keelesuveräänsusele ja paljule muule – millestki midagi ei ole tegelikult eesmärk omaette. Piirid, riik ja keel saavad olla vaid abivahendid. Või muidu on meil probleem: riiki, rahvast ja keelt oleks kindlasti lihtsam hoida vabaduse ja demokraatiata.

Omaette probleem on Eesti jaoks see, et rahvusriigi, Westfaali rahu ja kõige sellega, mis tänapäeva maailmas nendega kaasas käib, asetasime end võõraste reeglite maailma. Oleme osalised võistluses, mida me väikestena võita ei saa. Ja ometi võistleme, sest teistmoodi me oma eksistentsi ja võimalikku suurust enam ette kujutada ei oska kui võõraste maailmas.

Teatud osa sellest kõigest on paratamatu. Eesti risoomi jaoks poleks Euroopas geostrateegilist ruumi, kui ta poleks euroopalik. Ta on euroopalik juba oma kultuurilt: enamik meist peab tähtsaks euroopalikke vabadusi, mis peaosas on individuaalsed. Meie minevik, kõik, mida me mäletame, on euroopalik väga põhjapanevas mõttes – midagi muud meil suurt polegi kui see, mille (indo-)eurooplased on kirja pannud.

Parafraseerides Peter Sloterdijki, oleme oma vaimu läbi Indo-Euroopa klassikute kirjasõbrad. Meie suured mõtted on pärit Platonilt, Aristoteleselt, Aquino Thomaselt, Hobbesilt, Hume’ilt, Rousseault, Kantilt, Hegelilt ja nii edasi. Teisi meil polegi, vähemalt ajaloos mitte. Mida me teaksime üldse oma ajaloost ilma Läti Henriku, Liivimaa riimkroonikate ja teutoonide toodud laiema kirjaoskuseta? «Omade» kirju pole meile lugeda jäetud. Ses mõttes oleme eurooplased läbi ja lõhki, tahame või mitte.

Aga meis on elus ka mälestus risoomsest ellujäämisstrateegiast. Sest mida muud oli Eesti jaoks keskaeg oma lennartmerilikus kehastuses? Polnud meil rahvust, riiki, territooriumi ega ühtainsat eesti keelt (rääkimata suveräänsest eesti keelest). Eestlane ei olnud rahvuslik, vaid juriidiline, sotsiaalne, majanduslik kategooria. Ja ometi see risoomne strateegia toimis. Kerge oleks olnud alla anda, keelt vahetada, indoeuroopastuda, ära minna, välja surra. Millegipärast seda ei tehtud. Siin me oleme täna, uhkelt elus.

Mida siit õppida? Esmajoones seda, et puud meist vaevalt saab, risoom aga küll. Enam, puu kasvatamine võib hävitada risoomi. Risoomi eluks on vaja lasta tal omatahtsi kasvada. Kõik (indo)euroopalik, riigist kuni ideedeni, peab olema vahend. Ärkamine ainus eesmärk saab olla ärkvelolek.

Väljaspool poliitikat on meie tegelikkus tegelikult juba praegu üsna risoomne. Mida muud on Skype kui kehastus deterritorialisatsiooniimpulsist. Jaht Eesti Nokialegi ei ole soov suhelda maailmaga jõu positsioonilt, vaid Sampo positsioonilt. Olgu Sampo veski, sammas või maailmapuu, tema funktsioon pole mitte maailmaga üht jalga käia, vaid maailm käima panna nii, et sampolastel seal hea oleks.