Siim Andresson: Estonian Air – kas jätta, toetada või unustada?

Siim Andresson. Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli I aasta riigiteaduste tudeng Siim Andresson kirjutab Postimehe arvamusportaalis rahvusliku lennufirma Estonian Airi tulevikust.

Estonian Air on riigi poolt doteeritav miinusprojekt. Suured palgad juhtidele, seisvad lennukid, kallid hooldused. Estonian Air, kellel selle aasta lõpus täitumas 22 tegevuslikku aastat on viimased aastad elanud võlakoorma all, mis kahjuks ei näita vähenemise märke. Iga lennufirma peab tegema kulutusi mõeldes reisijate turvalisusele ja seega oli tookordne lennukite ost enamvähem õigustatud, aga mitte õigustatud aspektis, kus eritüüpi lennukid vajavad suuri kulutusi hooldusvallas, kuna hooldust teostavad ettevõtted on erinevad.  Ma ei hakka ütlema, et EA tegevusplaan uute lennukite soetamisele oli vale, kuid kui uued liisitud lennukid seisavad angaaris, siis ei mõista paljud, miks oli uute eritüüpi lennukite tellimine õige. Estonian Airiga lendas 2012. aastal 887 563 reisijat (Allikas: Wikipedia). Jah, peaaegu miljonini küündiv reisijate arv peaks näitama ettevõtte suutlikust olemaks usaldusväärne ja käivet suurendav firma, kuid peame vaatama tõele näkku. Tero Taskila aegne juhitud EA tootis ligi 100 000 eurot päevas, hõisates ütleks kasumit, kuid hoopis miinust.  Ma jällegi söendan väita, et mitte ühegi eraettevõtte või riigi ettevõtte eesmärgiks on kaotada igapäev summa, mis aasta lõikes oleks teinud ligemale 36,5 miljonit eurot aastas.

Taoline summa kasumine oleks meeliülendav, kuid kahjumina võib ainult tagantjärgi nuriseda, mis oleks selle rahaga ära saanud teha.

Paljuski on räägitud meedias EA pankrotistumisest. Selle koha pealt olen ma Juhan Partsiga nõus. Pankrot oleks ilmselge rahvuslikule lennufirmale valus hoop, kuid väljastatav laen on järjekordne plaan päästa uppuvat laeva.

Järgnev plaan on pigem soovitus Estonian Airi päästmiseks, kui nõue seda rakendada. Kallite lennukite liisingute lõppedes tuleks need tagastada ja otsida varianti, kus lennupargi suurendamine toimuks sama firma lennukite pealt, olgu selleks siis Bombardier, Boeing või Airbus. Estonian Air säilitab oma esialgse kavandi ning jätkab rahvusliku lennufirmana, kuid luuakse kõrvale tütarettevõtte, kelle lennupargi suurus oleks ligikaudu 2-4 lennukit ja toimiks odavlennufirmaga. Odavlennufirma eelis oleks just toota käibe pealt kasumit. Esialgsed kuud või aastad on rohkem loodud selleks, et firma saaks levida ning esimeste positiivsete tulemuste juures saaks juurde liisida lennukeid. Odavlennufirma kõrvalt on kindlasti mõeldav variant korraldada kord nädalas väljasõite ka Aasia poolele, kuid selleks on vaja alustada suurematest lennukitest ja hetkel see hõlmaks liialt lisakulutusi. Teisalt, tuleks vaadata üle juhtkond ja kirutud palganumbrid. Olen Andrus Ansipiga nõus, et palkades puudub proportsionaalsus. Eeldatav plaan oleks järgmine. Mõistlik oleks viia palgad võimalikult miinimumi juurde. Sellega ei mõtle ma, et EA juhtkond peaks teenima miinimumpalka, vaid, et kehtiks teatud proportsionaalsus ja suhe, mis võimaldaks lennufirma upitada kasumisse. Ettevõtte juht ei pea olema keegi tuntud nimi Euroopast, arvan et ka Eesti inimestest on piisav hulk võtta suure kogemuspagasiga liidreid. Väljapakutud astmed palga näol võiks olla järgnevad: ettevõtte juht, kes paikneb I astmel teenib sümboolselt 8000 eurot kuus. Teised juhatuse liikmed, kes paiknevad II astmel, teenivad kõik kindlaks määratud 5000 eurot kuus. Personaliülemat on vale liigitada III astmesse kuigi tema palk ei saa võrduda ka II astme palgaga. Nii oleks personaliülema palk 3500 eurot, mis on ligi 4 kordne Eesti keskmine palk.

Kuigi palkade kärpimine ei vii veel ettevõttet kasumisse, siis on see üks samm, mis tuleks teha. Järgneva sammuna on luua korralik lennupargi süsteem, mis hõlmab endas siis tõesti ühte tüüpi lennukeid, et hoida kokku hoolduskuludelt.

Kindlasti on kõike stsenaariumeid kaalutud, kuid näha igapäev meedias, kuidas EA järjest põhja poole vajub on ilmselge märk, et tuleb tegutseda muudatustega.