Tiit Pruuli

FOTO: Peeter Langovits

Kuidas Nõukogude Liit hävitas paari nädalaga Saksa asumi idas, mis oli eksisteerinud ligi 800 aastat, kirjeldab Tiit Pruuli.

Vaade Kaliningradile, taamal on täitevkomitee hoone, mille ehitamist Königsbergi lossi asemele alustati juba 1960. aastatel. Ehitis on siiani täielikult lõpetamata ja seisab tühjana.

FOTO: Indrek Sang

Königsbergi loss, mis lammutati Nõukogude ajal kui preisi militarismi sümbol.

FOTO: Erakogu

Mälestussammas Nõukogude sõduritele viienda fordi juures Kaliningradis.

FOTO: Tiit Pruuli

Mu sõber oli 1980. aastate alguses Nõukogude armees. Saatsin talle kirja, ümbrikule kirjutasin: Königsberg/Kaliningrad. Sõber kutsuti väeosa julgeolekumeeste juurde ja sellest ümbrikust said alguse paljud pahandused.



Kaliningradi oblast, ala Läänemere kagunurgas, mille Nõukogude Liit omandas Teise maailmasõja järel, oli kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni kinnine sõjaväeterritoorium. Nüüd pääseb sellele endisele Ida-Preisimaa alale lihtsamalt. Aga siiski mitte igaüks, nagu näitas läinudnädalane sissesõidukeeld Mart Laarile.



Muinaspreislastel ja eestlastel on vähemalt üks kokkupuutepunkt. Aga see on ilus, luuleline, isegi müütiline ühisosa. Vana-Rooma ajaloolane Cornelius Tacitus (umbes aastatel 55–117) võttis germaani hõimude päritolust ja paiknemisest kõnelevas paljutsiteeritud teoses (ilmus umbes aastal 98; e k 2007) esimesena käibesse nime aestii ehk aestiorum gentes, osutades selle terminiga mingile rahvale või selle rahva hõimudele.



Mis rahva? Selles ongi põnevus. Päris lõplikku vastust ei ole. Meie usume, paljus tänu Lennart Meri ilusale müüdiloomele, et Tacitus rääkis eestlastest. Või oleme valmis uskuma, et jah, Tacitus rääkis küll preislastest (st balti hõimudest, lätlaste-leedulaste-kuralaste sugulastest), aga tähistas selle terminiga ka teisi Läänemere mitte-germaani rahvaid, andes seega aestii’le geograafilise üldnime tähenduse.



Mõned arvavad, et aestid olid just nimelt germaanlased nagu muudki Tacituse «Germania» peategelased. Mida iganes Tacitus tegelikult mõtles, on tänu talle muinaspreislased ja muinaseestlased paljudes maailmakäsitlustes kandnud ühist perekonnanime.



Muinaseestlastest said eestlased. Muinaspreislased surid välja. Küll tunti neid veel esimese aastatuhande lõpus ja teise alguses kui kardetud meresõitjaid, aktiivseid merevaigukaupmehi ning tõsiseid paganaid, kes nottisid maha Poola kuninga Bolesław Hirmsa saadetud misjonäri Püha Adalberdi.



Kuid suurema osa preisi hõimudest (pomesaanid, pogesaanid, natangid, sembid jt) hävitas Saksa ordu vallutussõjas aastatel 1231–1283. Ei aidanud ka hilisemad vastupanukatsed, millest kuulsaim on Henricus Monte juhitud ülestõus. Osa preislasi saksastus, osa leedustus. Muinaspreisi keel hääbus lõplikult 17. sajandil.



Kui Saksa ordu, mille peakorter asus Malborkis Preisimaal, 16. sajandil Albrecht von Hohenzollerni juhtimisel sekulariseerus, läks Ida-Preisimaa hertsogkonnana Poola-Leedu alluvusse. Kuigi territoorium oli hiljem Püha Rooma Keisririigi osa, nautis Vana-Preisimaa suhtelist iseseisvust ning kosus tänu preisi töökusele, preisi armeele ja preisi korrale.



Preisimaa, eesotsas Otto von Bismarckiga, mängis juhtivat rolli Saksamaa ühendamisel 1871. aastal. Sel ajal oli Ida-Preisimaal 74 protsenti saksakeelseid, 18 protsenti poolakeelseid ja kaheksa protsenti leedukeelseid elanikke. Valdav osa olid protestandid.


Esimese maailmasõja järel, mil Lääne-Preisimaast moodustus Poola koridor, sai Ida-Preisimaast Saksamaa enklaav. Memeli alad hõivas Leedu, kes pidi need taas loovutama 1939. aastal.



Tol aastal oli Ida-Preisimaal erinevatel hinnangutel 2,5–2,9 miljonit elanikku, kellest 85 protsenti olid etnilised sakslased. Rahvusvähemuste aktivistid saadeti natside poolt vanglaisse ja laagreisse, kadusid ka paljud vanad preisi kohanimed.



Ööl vastu 1941. aasta 21. juulit saabus Ida-Preisimaale, Rastenburgi linnakese lähedal asuvasse punkrisse «Hundikoobas» ehk peastaapi Adolf Hitler. Käivitus Barbarossa plaan. Just Ida-Preisimaalt alustas armeegrupp Nord rünnakut Nõukogude Liidu vastu, suunates oma esimese löögijõu Leedu, Läti ja Eesti kaudu Leningradi peale. Aga Teise maailmasõja käik huvitab meid siinkohal taas alates 1944. aasta 13. oktoobrist, mil sakslased jätsid maha Riia ja keskendusid Ida-Preisimaa kaitsmisele, et mitte anda Nõukogude armeele võimalust astuda pühale Saksa pinnale.



1944. aasta lõpuks olid Saksa väed Nõukogude Liidu sõjaeelselt territooriumilt enamasti välja löödud. Samas oli raugenud suvise operatsiooni «Bagration» jõud. Sama aasta 22. oktoobril jõudis Nõukogude armee Ida-Preisimaa territooriumile, ent Saksa kolmanda tankidiviisi pingutuse tulemusena löödi nad mõne päeva pärast tagasi.



Kolm päeva oli Nemmersdorfi linnake venelaste käes. Kui paljud praegu Majakovskoje nime kandva asula elanikest tapeti, pole siiani päris selge, kuid sellest sai üks venelaste poolt tsiviilelanike kallal toime pandud hirmutegude sümboleid. Õhurünnaku ajal leidsid Vene sõdurid varju samas, kus end juba varjasid kohalikud elanikud. Saabunud Vene ohvitser käsutas tsivilistid varjendist välja ja seejärel avati nende pihta tuli.



Üks Volkssturmi võitleja kõneles pildist, mida nad nägid linna tagasi saabudes: «Kaariku külge oli löödud alasti naine, naelad läbi käte nagu ristilöödu… Suure kõrtsi Roter Krug juures oli hobusetall, mille iga ukse külge oli löödud alasti naine. Elumajadest leidsime kokku 74 surnukeha, sealhulgas lapsi ja ühe 74-aastase mehe. Mõnedel väikelastel olid pead sisse löödud.»



Siin tekib huvitav pisiseos Eestiga. Nimelt lõid sakslased propagandaminister Goebbelsi ülesandel Goldapi piirkonnas toimunud metsikuste uurimiseks vastuolulise komisjoni. Sellesse komisjoni sai kutse ka Hjalmar Mäe. Doktor Mäe siirdus Danzigist, kus ta juhtus olema, Berliini, «kus oli 15 mitmesugustest rahvustest ja riikidest asjatundjat koos, et teostada tunnistajate ülekuulamist venelaste hirmutegude üle». Oma mälestustes kirjutas Mäe: «See oli siis midagi Katõni taolist.»



Saksa valitsuse esindaja tegi ettepaneku määrata Mäe komisjoni esimeheks. Ülekuulamisi viiski läbi peaasjalikult Mäe. Vaieldamatult pani Punaarmee toime hulga metsikusi. Goebbels ja uurimisaktsiooni organiseerinud NSDAP gauleiter Ida-Preisimaal Erich Koch lootsid, et Nemmersdorfi julmustest rääkides suurendavad nad elanike vastupanu pealetungivale Punaarmeele. Tegelikult aga olid need ajalehtedes avaldatud materjalid ja selleteemaline film olulised paanikatekitajad ning panid aluse suurimale ilmasõjaaegsele põgenikevoolule Euroopas.



Nemmersdorfis toimunu on objektiivsema vaatluse alla võtnud endine idapreisimaalane Bernhard Fisch oma raamatus «Nemmersdorf 1944 – nach wie vor ungeklärt» (2003). Siin leidub esmakordselt tunnistajaid korraga mõlemalt – nii Saksa kui Vene – poolelt. Fischi analüüs päädib 23 inimese mõrva tuvastamise ja kümne selgitamata surmajuhtumiga.



Kuni 1945. aasta jaanuari keskpaigani oli Erich Kochi käsuga tsiviilelanike pagemine Ida-Preisimaalt Saksamaale keelatud. Lubatud polnud mingisugune tegevus, mis võiks tekitada arvamuse, nagu jätaksid Saksa väed oma territooriumi maha. Alles 21. jaanuaril algas admiral Dönitzi juhitud operatsioon «Hannibal», mille sisuks oli armee ja tsiviilelanike väljatõmbamine Ida-Preisimaalt. Viieteist nädala jooksul viidi laevadega Saksamaale ja Taani ligi 900 000 põgenikku.



Veebruari keskpaigaks oli 2,3 miljonist idapreislasest põgenenud juba umbes 1,3 miljonit. Merendusajaloo ohvriterikkaim õnnetus toimus 30. jaanuaril, kui Nõukogude allveelaev S-13 uputas sakslaste kruiisilaeva Wilhelm Gustloff. Kolm torpeedot tabasid suurt laeva, mis transportis põgenikke, haavatuid ja ka piiratud hulka sõjaväega seotud isikuid. Enam kui 9000 uppus, pääsenuid oli 1230.



Mõned päevad hiljem uputas sama allveelaev sakslaste aluse General von Steuben, mille pardal oli 2800 haavatut, 800 põgenikku, 300 meditsiinitöötajat jt, kokku 4300 inimest. Ligi 4000 inimest uppus või sooritas uppuval laeval enesetapu. Mõrtsuk-allveelaeva kaptenile Aleksander Marineskole on püstitatud mälestussambad Kroonlinnas, Odessas ja Kaliningradis, tema nime kannab allveelaevade muuseum Peterburis. 1990. aastal tehti ta postuumselt Nõukogude Liidu kangelaseks.



Ilukirjandusliku rekonstruktsiooni Wilhelm Gustloffil toimunust esitab Günter Grass oma romaanis «Vähikäik». Põgenikud ei saanud Saksamaale jõudmiseks enam kasutada maismaateed, sest see oli alates jaanuari lõpust ära lõigatud. Nad liikusid üle külmunud mere, kohati jäises vees hulpides, ja püüdsid jõuda Danzigi (praegune Poola linn Gdansk).



Erinevatel andmetel jäi lõpuks venelaste poolt hõivatud Ida-Preisimaale 200 000 – 500 000 elanikku. Königsbergi jäi pärast selle venelaste kätte minekut 73 000 inimest. Paari aastaga vähenes see arv repressioonide ja deporteerimiste tõttu


23 000ni. Allesjäänutel lubati aastatel 1947–1948 minna Saksamaale. Enamik väikelinnu olid Nõukogude sõdurite kohalejõudmise ajaks inimtühjad. Need, kelle põgenemistee ära lõigati või kes paigale jäid, pidid taluma rängimaid katsumusi, mis sõda oma ebainimlikkuses kaasa toob.



Esimesed neutraalsed teated Nõukogude sõdurite metsikusest jõudsid maailma pärast Budapesti võtmist ränkade lahingute järel 1945. aasta veebruari keskel. Ungari naised ja tüdrukud olid lukustatud Nõukogude sõjaväe peatuspaikadesse Buda poolel ja neid vägistati korduvalt, toitu ja veini otsides rüüstati maju ja keldreid.



Ent Ida-Preisimaa kannatas tunduvalt-tunduvalt enam kui Rumeenia või Ungari. Kannatas ka enam kui Saksa emamaa ise, sest siin saadi esimesena suhu vaenlase vere magus maitse, hiljem püüdis armee juhtkond julmusi ka veidi enam kontrolli all hoida. Keegi Nõukogude sõdur Leonid Rabitšev on kirjutanud: «Naised, emad ja nende lapsed lebavad mõlemal pool teed ning nende kõikide ees seisab meestearmaada, püksid rebadel. Veritsevad või teadvuse kaotanud naised heidetakse kõrvale ja meie mehed lasevad maha need, kes üritavad oma lapsi päästa.»



USA ajaloolane, paljude Teist maailmasõda käsitlevate monograafiate autor John Erickson teeb sellest perioodist kokkuvõtte: «Edasitungi iseloomustab kiirus, raev ja metsikused. Külad ja väikesed linnad põlesid, Nõukogude sõdurid vägistasid, palju tahtsid, ja rahuldasid oma atavistlikku kättemaksuiha kõikides majades ja korterites, kust leidsid mingeidki natside märke või sümboleid… Teedel liikusid pikad põgenike ning liitlaste poolt vabastatud sõjavangide ja sunnitööliste kolonnid. Mõned neist inimestest lasti lihtsalt maha või siis tegid hiiglaslikud Nõukogude tankikolonnid neist turmtulega verise inim- ja hobusepudru. Vägistatud naised naelutati käsipidi vankrite külge, kus istusid nende perekonnad.»



Veel üks katke sõja järel kogutud tunnistustest: «Lõpuks üks terve maja, kus ilmselt elatakse. Kuid kui me sisse astume, avaneb uskumatult jube pilt: laialipuistatud ja mahavalatud toit, surnud inimesed istuvad diivanil, ripuvad toolidel, lamavad voodis… Pikad ööd täis tulistamist ja pidevat inimjahti. Alalõpmata kostab naiste karjumist ja tüdrukute nuttu.»



Üks Vene sõdur kirjutas sõja ajal saksa naiste kohta: «Neid ei tule ära rääkida, lihtsalt tõstad nagaani ja kamandad: «Pikali!»» Nii ellujäänud tunnistajad kui ka mõned Nõukogude võitlejad on jutustanud seksuaalsetest jäledustest, piinamistest ja alandustest, mis said osaks juhuslikult ette jäänud inimestele.



«Sääraseid asju on kirjeldatud tuhandeid kordi,» nendib Theo Sommer oma raamatus «1945. Ühe aasta elulugu».



Nüüd on taolistest koletustest rääkima hakatud ka Venemaal. Kui 2002. aastal ilmunud esindusteos «Otšerki istorii Vostotšnoi Prussii» («Ida-Preisimaa ajaloo jooned»), on neis küsimustes aga enam kui reserveeritud, siis näiteks ajaloolane Mark Solonin on kirjutanud mahuka artikli «Vesna pobedõ. Zabõtoe prestuplenie Stalina» («Võidukevad. Stalini unustatud kuritegu»), kust leiab nii Saksa arhiiviandmeid kui ka Nõukogude ja Vene materjalide põhjalikke analüüse.



Veebruaris 1945. aastal arreteeriti Ida-Preisimaal Nõukogude armee võitleja Aleksandr Solženitsõn, kes kirjutas erakirjades sõbrale halvustavalt Stalinist. Tulevane kirjanik istus erinevates laagrites kuni 1953. aastani. Veidi pärast vabanemist pani suurvenelane Solženitsõn kirja masendavad luuleread:



Göringstrasse kakskümmend kaks


Veel ei põle, aga lage, rüüstatud.


Läbi seina – summutatud – oigamine.


Pereema on veel elus.


Kas paljud on üle käinud?


Rood? Rühm?


Ah, mis sellest!


Tütar, laps, tapeti kohe.


Kõik oli lihtne:


Midagi ei unustata! Midagi ei andestata!


Veri vere eest! – Ja hammas hamba vastu!


Kes on neitsi, saab naiseks


Ja naine varsti laibaks.


Sonib, silmad verel,


palub: tapa mind, sõdur!



Nii tehti paari nädalaga lõpp Saksa asumile idas, mis oli eksisteerinud ligi 800 aastat. Hävis kultuur, mille paljud aspektid olid ainulaadsed ja üldtuntud kogu maailmas.


1945. aasta jaanuari lõpus kirjutab keegi sõdur koju Smolenskisse: «Liigume nüüd iga päev edasi Ida-Preisimaa territooriumil. Meil on nüüd lubatud teha saksa lurjustega kõike, mida tahame.»



Millest tekkis selline äärmuslik julmus? Eri autorid pakuvad peamotiivina erinevaid põhjuseid. Goebbelsi kinnitusel oli sovettide näol tegemist lihtsalt kultuuritu ja barbaarse massiga, kelle eesmärgiks oli häving. On autoreid, kes teevad julmuste eest vastutavaks selle õhutajad – Stalini koos oma poliit- ja armeeladvikuga. On autoreid, kes püüavad otsida põhjuseid Nõukogude kahepalgelises moraalis, kõige seksuaalse avalikus eitamises, mis vallandas esimesel võimalusel loomaliku reaktsiooni.



Hilisem Tartu Ülikooli professor, toonane suurtükimees Juri Lotman, kelle sõjateekond viis läbi Euroopa ja lõppes Elbel, on oma «Mitte-memuaarides» meenutanud: «Pealetungi ajal hakkas levima varem ennekuulmatu röövimine, mida sageli soosisid staabiohvitserid, kellel oli, millega röövitud vara ära vedada. /…/ Röövimised seadustati varjatud moel. Vaevalt jõudsime üle Saksamaa piiri, kui meile teatati, et meil on õigus koju pakke saata. /…/ Kuid tõesti, kala hakkab mädanema peast. See, mida suutis röövida või omastada (nüüd polnud see enam suhkrukottide omastamine Saksa sõjaväe ladudest, vaid eraisikute omand) mingisugune sõdur, ei olnud kaugeltki võrreldav kindralite võimalustega, kes neid ka üsna ulatuslikult kasutasid.»



Juri Lotmani poeg Aleksei on vestluste põhjal isaga toonud välja akadeemiku arvates olulisimad põhjused, mis viisid kirjeldatud tegudeni: «Esiteks nelja aastaga kulmineerunud rindepohhuism. Teiseks inimeste süüdistamine grupikuuluvuse alusel. Olles pikka aega sakslastega sõdinud, hakati vihkama kogu rahvust. Ja lõpuks – normaalne riik pidanuks neist kahest punktist tulenevaid ohte ohjeldama, kuid stalinlik – kuritegelik – riik, küttis seda viha veelgi üles.»



Kättemaksusoov oli tõepoolest enamiku uurijate arvates üks toimunu põhimootoreid. Ja seda kättemaksuiha oli Nõukogude propaganda tõepoolest mitme aasta vältel kultiveerinud, äärmuseni teravdanud.



Märtsis 1945. aastal kirjutas Ilja Ehrenburg artikli, kus teatas, et Punaarmee ees seisab austav ülesanne vähendada saksa rahva arvu. «Kui sa pole päevas tapnud vähemalt ühe sakslase, on see päev raisku läinud,» väitsid Kremli propagandistid. Plakatid, mis alistatud aladele üles tõmmati või majaseintele joonistati, kõlasid selliselt: «Punaarmeelane! Sa oled nüüd Saksamaa pinnal. Kättemaksutund on tulnud!»



Kuigi marodööritsemine, tapmine ja vägistamine olid ametlikult keelatud, said väsinud võitlejad neist üleskutsetest väga üheselt aru – neile oli antud licence to kill (luba tappa). Üks sõdur kirjutas koju oma vanematele: «Süda rõõmustab, sõites läbi põleva Saksa linna. Me maksame kõige eest kätte ja meie kättemaks on õiglane. Tuli tule, veri vere ja surm surma vastu.»



Ent mõistagi oli punasõdureid, kes neis metsikustes ei osalenud ja püüdsid neid ka takistada. Nii nagu näiteks Lev Kopelev, kes saadeti vaenlasele kaasatundmise eest vangilaagrisse. Juri Lotmangi pidi seersandina oma mehi ohjeldama ja talle vaieldi vastu just Ehrenburgi poeetilistele artiklitele tuginedes.



Jaltas mängis Stalin Churchilli ja Rooseveltiga veel peitust, arvates, et paremini kõlab, kui ta liitlastele ütleb, et enamik Ida-Preisimaast saab tulevikus Leedu omaks. Liitlased nõustusid. Aga probleemi ei tekkinud ka sellest, kui Potsdami konverentsil 1945. aasta suvel tegi Stalin ettepaneku, et Königsberg ja seda ümbritsevad alad saavad edaspidi olema Vene Föderatsiooni osana Nõukogude Liidu koosseisus. Attlee ja Truman nõustusid. Nii nagu palju muugagi.



Mark Solonin lõpetab oma süüdistusakti Ida-Preisimaal toimunu kohta: «Vabad inimesed ei saa nõustuda Vene ajaloo sandarmliku versiooniga. Vabad inimesed ei pea kartma oma ajalugu. Neil peab jätkuma mehisust tunnistada ilmselgelt toimunut. Ja jagada koos oma kodumaaga vastutust selle eest.»