Sven Mikser: vähempakkumisest sisulise debatini

Sven Mikser Foto: Elmo Riig / Sakala

SDE esimees Sven Mikser kirjutab, et Eesti suurim strateegiline probleem ei ole kõrged maksud, vaid vähenev ja vananev rahvastik. Selles valguses vajame edasikestmiseks teistsuguseid lahendusi kui maksude alandamine.

Reformierakondlased on näinud kurja vaeva, et põlistada avalikus teadvuses kahte eksitavat müüti. Esiteks kordavad nad, et ühetaolise maksumäära langetamisel «võidavad kõik», sest igale maksumaksjale jääb rohkem raha kätte. Tegelikkuses jääb maksumäära langetamisel ühe protsendipunkti võrra riigil aastas saamata 60 miljonit eurot ehk sama palju, kui kulub universaalsetele lastetoetustele. Raha, mis eelarvest kaob, jagatakse tagasi ülimalt ebavõrdselt – peaministrile jääb kuus rohkem kätte 40, õpetajale umbes seitse ja miinimumpalga saajale kaks eurot.

Teine müüt väidab, et maksuvaba miinimumi tõus toetab enam madalapalgalisi. Tegelikult toob miinimumi tõstmine iga kümne euro võrra igale tulumaksu maksjale võrdselt kahe euro ja kümne sendi suuruse kingituse. Väikese tulu teenijad ei võida sentigi rohkem kui kõige jõukamad.

Kui valida nende kahe alternatiivi vahel, siis toetavad sotsiaaldemokraadid maksuvaba miinimumi tõusu. Tegelikult peaks aga maksureform olema vähemasti eelarveneutraalne ning riigi ja omavalitsuste tulubaas ei tohiks kannatada. Seda aitaks tagada uus maksuaste keskmisest kõrgemale palgale. Sotsiaaldemokraadid ei räägi mingist töötegemist demotiveerivast röövmäärast, vaid üksnes 26-protsendilisest maksuastmest tuluosale, mis ületab tuhandet eurot kuus.

Kui peretoetuste puhul võitlevad Eesti paremliberaalid universaaltoetuste vastu ja leiavad, et riik peaks toetama üksnes hädalisemaid abivajajaid, siis maksulangetustega soovitakse see printsiip pahupidi pöörata, tehes eelarve tulupoole arvel kingitusi jõukamatele. Riik kaotab vahendeid, millega toetada abivajajaid.

Seda ebaõiglast poliitikat õigustatakse kahe propagandaväitega. Esiteks ei tohtivat riik inimesi lisamaksudega «karistada». Aga kui maksud on repressioonivahend, siis tuleks hoopis küsida, miks «karistab» riik 20-protsendilise käibemaksuga väikesepalgalist õpetajat, kes perele poest pelmeene ostab.

Teine väide toetub majandusteooriale, mis sai USAs 1970ndatel tuntuks kui supply side economics ja muutus valitsevaks ideoloogiaks president Reagani ajal. Selle teooria järgi kompenseerib maksu langetamisest tekkiv kasvuimpulss kiiresti kogu saamata jääva eelarvetulu.

Koolkonna juhtiv autoriteet oli majandusteadlane Arthur Laffer. «Lafferi kõver» on graafik, mis peab tõestama, et ebamõistlikult kõrge maksumäära puhul maksude laekumine kasvamise asemel kahaneb, kuna väheneb inimeste motivatsioon tulu teenida ja suureneb kiusatus maksudest hoiduda.

Lafferi järgi on maksude laekumine nullmäära ja sajaprotsendilise maksumäära puhul võrdne – kummalgi juhul ei laeku eelarvesse sentigi. Maksimaalne maksutulu jääb kuhugi vahepeale, aga ka tulu maksimeeriv maksumäär ei pruugi olla majanduslikult mõistlik.

Lafferi kõver ei tõesta üheselt, nagu peaksid kõik maksulangetused ennast «ise kinni maksma». Maksulangetustest tulenev kasvuimpulss on seda suurem, mida kõrgemalt algtasemelt makse langetama hakatakse. Et maksulangetusega kaasneks tulude kasv, peavad maksud eelnevalt olema ebamõistlikult kõrged. Eesti üksikisiku tulumaksumäär seda suure tulu teenijate puhul ei ole.

Ka ei avaldu oodatav majanduskasv tulureal kohe. Kärbete lühiajaliseks tagajärjeks on tulude kahanemine. Nii on madalate maksude toetajad tihti varmalt laenu võtnud, lootes, et suudavad hiljem võlast välja kasvada. USA võlakoorem kerkis Reagani kaheksa valitsemisaasta jooksul tuntavalt ja sama juhtus George W. Bushi ajal, mil maksukärbetega kaasnesid kulukad sõjalised välisoperatsioonid.

Supply-side-teooria toetajate kõrval eksisteerib Ameerika poliitikas fiskaalkonservatiivne «eelarvepistrike» koolkond, kelle jaoks on eelarvetasakaal madalatest maksudest olulisem. Eelarve kuluread peavad olema kaetud jooksvate maksutuludega ja et supply-sider’ite valmisolek tulevase kasvu arvel laenu võtta on vastutustundetu.

Kulupoliitikat planeerides on valitsustel valida sisuliselt kolme võimaluse vahel. Esimene on finantseerida kulutusi, kogudes kokku piisavalt maksutulu. Teine variant on hoida maksud madalal ja rahastada kulutusi laenurahaga, lootuses, et tulevane majanduskasv võla ära sööb. Kolmas võimalus on hoida maksud madalal ja lükata sotsiaalkulutused tulevikku, mil «majandus on juba piisavalt kasvanud» ja kulutused jõukohased.

Eesti liberaalid ongi valinud kolmanda lähenemise, mis ühendab supply-side-teooria fiskaalse konservatiivsusega. See tähendab aga õhukest riiki, mille võime arendada sotsiaalvaldkonda, haridust, tervishoidu ja regionaalpoliitikat on kasin. Sotsiaaldemokraadid tahavad näha riiki, mis jõuab investeerida oma inimvarasse. Investeeringute katteallikana eelistame mõistagi maksutulu laenurahale. Seetõttu ei saa me toetada maksumuudatusi, mis riiki veelgi õhemaks viilivad.

Ka pole maksulangetuste imettegev mõju majanduskasvule leidnud sugugi üheselt tunnustust. Kui George W. Bush oma maksupaketi välja käis, saatsid sajad Ameerika majandusteadlased talle 2003. aasta veebruaris kirja, milles viitasid maksude vähendamisega kaasnevatele ohtudele. Muu hulgas heitsid nad Bushile ette, et tema maksureform halvendab riigi pikaajalist eelarveperspektiivi, vähendades valitsuse võimet finantseerida sotsiaal- ja tervishoiuprogramme, investeerida koolidesse, tervishoidu, taristusse ja teadusuuringutesse.

Põhjamaad tõestavad, et progressiivsel maksumudelil on tugev korrelatsioon riikide konkurentsivõimega. Konkurentsivõime indeksid arvestavad peale madalate maksude ka elanikkonna tervist ja haridustaset, tööjõu kvalifikatsiooni, riigi infrastruktuure, samuti õigussüsteemi selgust ja toimimist. Mitmed parameetrid sõltuvad riigi valmisolekust neisse investeerida. Madalad maksud annavad eelise vaid ühele tegurile keerulisest võrrandist, nõudes mujal valusaid kompromisse.

Ka valdkondades, kus Eesti on olnud Balti naabritega võrreldes edukas, on edu raske seletada madalate maksudega. Nii on Eestisse tulnud Läti ja Leeduga võrreldes rohkem välisinvesteeringuid, samas on aga meie maksutulude osakaal SKTst lõunanaabrite omast suurem. Meist suurema maksukoormusega Põhjamaad on aga omakorda olnud välisinvestoritele Eestist atraktiivsemad.

Eesti suurim strateegiline probleem ei ole kõrged maksud. Meie suurim probleem on demograafiline: rahvastik vananeb ja väheneb, inimvara kvaliteet on kaugel ideaalsest. Olukorda raskendab Euroopa Liiduga liitumise järel hoogustunud majanduslik väljaränne. Kuna lahkujate sihtriigid on valdavalt Eesti omast suurema maksukoormusega, siis peab tõdema, et siit ei pageta mitte kõrgete maksude, vaid madalate palkade eest. Selles valguses tuleb tõsiselt küsida, kas Eesti riigi, eesti keele ja kultuuri kestmajäämiseks ei vaja me hoopis teistsuguseid lahendusi kui maksukoormuse edasine alandamine.

Makse ei ole vaja maksude endi pärast. Riik vajab maksutulu selleks, et hoida oma inimesi. Sest olgu maksukeskkond milline tahes, töökohad ja investeeringud ei lähe sinna, kust inimesed on lahkunud.

Samal teemal

Tõnis Palts «Maksusüsteem tervikuna peab ergutama riigi efektiivsust», PM 23.01

Enn Listra «Elevant on, portselanipoodi pole?», postimees.ee 24.01