FOTO: Peeter Langovits

Tallinnas alustas 90 aastat tagasi, 1919. aasta sooja ja päikesepaistelise 23. aprilli keskpäeval oma tööd Eesti Asutav Kogu. See on Eesti parlamentarismi sünnipäev.


Kindlasti köitis dekoreeritud Estonia hoone linlaste tähelepanu. Aga vististi äratas suuremat tähelepanu uue rahvaesinduse kokkuastumise auks madalal kesklinna kohal tiirutanud Eesti sõjaväelennuk. Võib-olla teadsid pealinlased ajalehtede kaudu Esimeses maailmasõjas kasutatud lennumasinatest, ent oma ihusilmaga olid lennukit näinud vähesed.


Avaistungi järel töötas Asutav Kogu Toompea lossi Valges saalis. See on küll väheldane ruum 120 saadikule, lisaks stenografistid ja muud tehnilised töötajad, ent noorel riigil polnud toona muid esindusruume. Asutava Kogu viimane istung toimus 1920. aasta detsembris ning teatepulk anti edasi esimesele riigikogule.



Pisut enam kui pooleteise aasta jooksul töötas saadikutena 173 inimest, neist ainult üheksa olid naised. 80 liiget ehk kaks kolmandikku osalesid Asutavas Kogus algusest kuni viimase, 170. istungini.



Rahvaesinduse vanimaks liikmeks jäi arst ja baltisaksa ühiskonnategelane Johann Meyer (snd 1858), kes esindas Saksa Erakonda Eestimaal. Noorimaks osutus sotsiaaldemokraadist ajakirjanik Hugo Bernhard Kikson (snd 1898), kes varem oli Tomski ülikoolis tudeerinud meditsiini ja proovinud Venemaal ka lehetoimetajana leiba teenida.



Dr Meyer suri 1945. aasta aprillis Saksamaal. Eesti riigi kunagistest rajajatest läks viimasena 1982. aasta mais Leningradis manalateele Voldemar Hammer (Vladimir Kallas-Gammer), kes aga alates 1922. aasta lõpust töötas Eestile vaenuliku naaberriigi Tšekaas, seejärel NKVDs, NKGBs ja enne pensionile minekut ka KGBs.



Personaalpensionär Gammer kandis auga väljateenitud märki «50 aastat NKLPs». Need surmaseigad märgivad Asutava Kogu mitme liikme keerulist elusaatust.



Endistest Asutava Kogu liikmetest tabasid kas 1940.–1941. aastal või sõja järel Nõukogude repressioonid vähemalt 32 inimest ning vähemalt 26 lahkus Eestist Teise maailmasõja ajal. Märge «vähemalt» ütleb, et nende uurimist tuleks jätkata. Nii näiteks on ebaselge ka Hugo Kiksoni saatus, aga iga uus täpsustus mõjutab statistikat.



Rahvaesinduse ülesanded


Asutava Kogu põhiülesanneteks oli rajada Eesti omariiklusele vundament ja kehtestada maaseadus. Rahvaesinduse valimiskampaania 1919. aasta kevadtalvel käiski eeskätt maaküsimuse ümber: mida teha baltisakslaste mõisatega ja kuidas nende mõisamaad Vabadussõja meestele ja talunikele laiali jagada, täites nii talurahva sajanditepikkused unistused oma maast.



Aga kindlasti olid tähtsad ka demokraatlik haridusseadustik ja tasuta emakeelse põhihariduse kehtestamine, kiriku lahutamine riigist, riigi ja kohalike omavalitsuste suhete reguleerimine ajutise järelevalveseadusega, seisuste kaotamise seadus, riigikohtu seadus jne.



Mitme eesmärgi osas leiti, vast mõnikord isegi intuitiivselt, õige tee. Näiteks juba põhiseaduse koostamise alguses, 1919. aasta juunis, võeti vastu «Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord». Töötades põhiseaduse eelnõu kallal, jälgisid saadikud riigi valitsemise ajutise korra elluviimisest johtuvaid probleeme.



Samas selgusidki raskused seoses võimude lahususega: algul arvati, et Asutav Kogu on dominant ja valitsus pigem rahvaesindusele alluv ametkond. Nii tekkis oht, et parlamentaarne poliitiline valitsus asendub ebamäärasema ametnike ministeeriumiga, see aga ei läinud kokku parlamentarismi põhimõtetega. Nõnda üritati vigadest õppida ja neid vältida, ehkki küll esimeses põhiseaduses ei õnnestunud leida seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel pikemaks ajaks püsima jäävat tasakaalu.



Suhted valitsusega


Üsna tihti räägitakse, et praegune parlament on muutunud kummitempliks. Riigikogu ja valitsuste vahel õiget vahekorda leida on keeruline ning poliitiline elu on olnud erinev. Asutavas Kogus domineerisid saadikud. Aastatel 1920–1932, seega I –V riigikogu ajal kehtis, mõneti lihtsustades, sobilik tasakaal.



1938. aastal valiti uue põhiseaduse alusel kahekojaline riigikogu. Selle esimene koda (riigivolikogu) tekkis küll üldvalimistega, aga 1930. aastate autoritaarses õhustikus andsid reeglid Eesti presidendile ja valitsusele selgelt domineeriva rolli.



Eesti NSV ajal oli ülemnõukogu tühipaljas dekoratiivne kate valitsevale komparteile ja valitsusele. Asi muutus 1988. aasta novembris, mil Eesti NSV ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni. 1990. aastal valitud viimane ülemnõukogu tegutses kui suurte volitustega parlament. Nii näiteks kinnitati ministrid ükshaaval ülemnõukogus ja mitte kõik kandidaadid ei saanud esimesel katsel ministriportfelli. Parlament säilitas oma positsiooni ka 1992.–1995. aastal, VII riigikogu ajal.



Hiljem nihkus tasakaal parlamendi kahjuks ja valitsuse kasuks. Seda on osalt põhjustanud 1990. aastate teisel poolel väljakujunenud poliitiline traditsioon, kus koalitsiooni enesesäilitamise nimel klaaritakse vastuolusid omakeskis ning mõne lubadusega hoitakse isepäiseid saadikuid vaos. Nii on mõni peaminister koguni jaganud riigikogu saalis õpetussõnu, et koalitsiooni saadik ei tohi seal oma ministritele küsimusi esitada.



Osalt on põhjuseks riigikogu kodukorraseaduse muutmised, aga need täiendused on küll parlament ise endale kehtestanud. Nii on kodukorda lihvitud, et koalitsioon saaks teatud eelnõud kiiruga läbi lasta, piiratud on üksiksaadikute parandusettepanekute ja kõnede võimalusi kolmandal lugemisel jm. Juba ammu on piiratud rahvaesindajate kõneaega Toompea kõnetoolis: kõneks on aega viis minutit ja vajadusel võib kolm minutit juurde küsida. Ent näiteks Asutava Kogu aegadel võis saadik rääkida just nii kaua, kui tal oli midagi südamest öelda.