Toomas Paul

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Teoloog, kiriku- ja kultuuriloolane Toomas Paul kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et jõulude lävel on paras pärida, kas inimkond on pärast Jeesuse sündi edasi arenenud.

Kas edasi tähendab, et paremaks? Mille suhtes paremaks? Niisiis, kõigepealt tuleb silmitseda, kuidas arengu mõiste endaga lood on.

E. M. Cioran arutleb õelalt: «Progressiideega on nii, et ilma temata ei saa, aga ometi pole ükski saavutus ühemõtteliselt väärt, et temal pikemalt peatuda. Täpselt samuti on elu «mõttega». Elul peab olema mingi mõte. Aga kas on ühtegi, mis lähemal vaatlusel tobedaks ei osutuks?»

Looduse üksikseaduspärasustes ja -detailides on tulutu otsida otstarbekust. Küsimus saab kerkida vaid metatasandil, universumi ja ta viimse tähenduse, selle mõtte või mõttetuse kohta. Ent nii mõttetus kui ka Mõte on propositsioonid, mida ei saa ei verifitseerida ega falsifitseerida.

Igasugune tunnetusteooria, see tähendab katse püstitada teadmisele universaalse kehtivuse kriteeriume, on viinud lõputu regressiooni, nõiaringi või ületamatu enesele viitavuse paradoksini. Ka kõige lepitamatum relativism jätab vasturääkivuse seaduse kehtivuse puutumata, seeläbi salamisi tunnistades mõnede igaveste (või vähemalt mitteajalooliste ja keelemänguväliste) mõtlemisnormide olemasolu.

Nietzsche ei olnud järjekindel – ta ülistas kahtluse vaimu, aga kui sellist asja nagu tõde pole olemas, siis ei saa olla ka kahtlust. Kui keegi kahtleb, siis tähendab see, et ta usub, et miski on tõeline, kuid ei suuda otsustada, mis. Koos «tõe» kvaliteedi tühistamisega muutub kahtlemine mõttetuks. Wittgensteini sõnul: «Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuakski kahtluseni. Juba kahtlemise mäng ise eeldab kindlust.»

Kui kõik on irreaalne ja irratsionaalne, ei peaks selle veelkordse tõestamisega vaeva nägema. Võiks käega lüüa. Leppida, et loodusteadustel ei ole võimalik avastada maailmale ega elule mingit mõtet ega sihti. Kuni kehtib Gödeli teoreem, on see sama jantlik ettevõtmine nagu parun Münchhauseni katse end juukseidpidi soost välja sikutada.

Geenid ei parane ega täiustu kasutamise läbi, nad lihtsalt antakse muutumatuna edasi, välja arvatud mõned väga harvad juhuslikud vead. Edu ei tooda häid geene. Vastupidi, head geenid toovad kaasa edukuse, kuid mitte miski, millega indiviid ise oma elu jooksul hakkama saab, ei mõjuta kuidagiviisi tema geene. Geenide sebimine on niisama «korrapärane» kui gaasimolekulide Browni liikumine. Maxwelli deemon on delusion.

Ei ole heliotsentriline maailmapilt «õigem» kui geotsentriline. Ei saa küsida, kas Põhjanael on Päikesest paremal või vasemal. Linnuteel ei ole naba. Iga elusolend on ise oma maailma ehk universumi keskus.

Inimindiviid on loomu poolest minakeskne ehk egotsentriline. Või – kui hoolib oma liigist – antropotsentriline. Näiteks nn keskkonnakaitse – see ei ole ju pühvlite või püütonite, vaid ikkagi inimestele elutähtsa miljöö kaitsmine. Liiga kiire äratarvitamise eest, ei enamat.

Teoreetiliselt peaks nüüdisaegne ja kõrget haridust saanud inimene olema teleoloogia pensionile saatnud. Aga praktiliselt, tegelikus elus ei ole see võimalik. Iseenda endastmõistetavalt Looduse Krooniks pidamine istub inimloomas sügaval sees. Ka juhtoinaste peas ja südames. Anname mõnele korüfeele sõna.

Charles Darwin teadis aastal 1871 täpselt, kuhu evolutsioon pürgib ja millega see kõik päädib: «Kõlbelise kultuuri kõrgeim võimalik staadium saabub siis, kui me mõistame, et peaksime oma mõtteid kontrollima.»

Mõtete kontrollimise kõrgeima võimaliku staadiumi saavutamine nõuab võitlust kurjuse vägede vastu. Bertrand Russell kutsus 1927. a üles: «Vaadake maailma enda ümber ja te näete, et iga tera inimtunnete progressist, kõik kriminaalseadustiku parandamised, iga samm, mis on astutud selles suunas, et maailmas oleks vähem sõdu, iga samm, mis on astutud värviliste rasside olukorra parandamiseks, või igasugune orjuse pehmendamine, igasugune kõlbeline progress, mis maailmas aset on leidnud, on põrganud maailma organiseerunud kirikute vastupanule. Ja täie vastutustundega oma sõnade eest ütlen ma, et kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas.»

Sama korratakse 2012. a: «Usulise äärmuslusega võitlemine on tühi töö, sekulaarse ühiskonna avalikust elust peab järjekindlalt ja leppimatult tõrjuma religioonide peavoole. Igal pool. Usklikud vanamehed on küll usklikest noormeestest vähem plahvatusohtlikud, aga arengukasu pole neist kah raasugi.»

Religiooni juured on Lääne hemisfääris praktiliselt avalikust elust välja tõrjutud.  Kuid isegi tema reministsents pidurdab kõlbelist edasiarenemist. Hegeliaan Richard Dawkins7 on optimistlik: «Osa meist on muutuva moraalse Zeitgeist’i üha edenevast lainest pisut ees ning osa pisut maas. Kuid enamik meist on 21. sajandil siiski ühe rühmana koos ning märksa kaugemal ees kui meie esivanemad keskajal, Aabrahami aegadel või isegi nii hiljuti kui 1920. aastatel. See laine aina jätkab liikumist ning isegi läinud aegade esirinnas olnud tegelased (ilmekas näide on T. H. Huxley) leiavad end 20. sajandi aeglastest jalgujääjatest tagapool. Loomulikult ei ole selle edasimineku puhul tegemist mitte lauge tõusuga, vaid pigem saehamba sakilise edasi-tagasi liikumisega. Selle käigus esineb kohaliku tähtsusega tagasilööke, nagu näiteks 21. sajandi esimese kümnendi alguses valitsuse tegude all kannatanud Ameerika. Kuid pikemas ajaperspektiivis on edasiminekusuund siiski kindel ning katkematu.»

Ka kultuurirelativismi ja postmodernistliku diskursuse ajastul ei ole kõik võrdsed. Zeitgeist teab, mis on halb. Popkultuur ja tippteadus on ühel meelel – Dawkins kutsub üles: «Kujutle üheskoos John Lennoniga maailma, kus puudub religioon. /—/ Kujuta ette, et pole talibani, mis iidseid kujusid õhku laseb.»

Kirjaoskamatud Talibani võitlejad õhivad ebajumalakujusid pimedast fanatismist. Mõttetu tegu. Purustamisel peab olema ratsionaalne otstarve, mis annab õiguse ja õigustuse: tegutseda tuleb hüvangu ja progressi nimel.

Afganistanis on muistne linn, mille võimsus ja tähtsus on võrreldav Peruus asuva inkade kuulsa iidse linna Machu Picchuga või Petraga: Mes Aynak, 2400–2600 aastat vana budistlik linn, mis asub umbes 25 kilomeetrit Kabulist kagus. Maa-alal, mille suurus on poolteist korda poolteist kilomeetrit, leidub templeid ja kloostrikomplekse, sealt on avastatud üle 400 elusuuruses budistliku kuju. Sügavamatest kihtidest leitu annab alust arvata, et Mes Aynak (tõlkes «vasekaev») oli asustatud juba 5000 aastat tagasi. Mes Aynaki antiiklinn võiks arheoloogide arvates anda aluse ümber kirjutada mitte ainult Siiditee, vaid kogu budismi ajalugu. Ent seda ei juhtu mitte kunagi, sest kogu see unikaalne iidne linn lükatakse buldooseritega lihtsalt maatasa.

Mes Aynaki all asub nimelt maailma suuruselt teine kasutusele võtmata vasemaardla, mille väärtuseks hinnatakse 100 miljardit dollarit. 2007. aastal anti Mes Aynaki vasemaardla kaevandamisõigused kolmekümneks aastaks Hiina kaevandusfirmale MCC vähem kui kolme miljardi dollari eest. Kuuldavasti aitasid tehingu teostumisele kaasa kümned miljonid dollarid altkäemaksu.

2009. a ilmus Wall Street Journalis rajatava kaevanduse suhtes kriitiline lugu, mille tulemusena andis MCC arheoloogidele kolm aastat aega, et teha väljakaevamisi. Need pole eriti edenenud, kuna ühest küljest on piirkonnas ohtlik, teisest küljest on tegemist mastaapse töömahuga. Praeguseks on suudetud välja kaevata vast 15% kõige uuemast arheoloogilisest kihist. Alumine, varasem kiht on täiesti puutumata. Täielik väljakaevamine nõuaks täiendavad 20–30 aastat. Tänavuste jõulude järel saab hiinlaste antud kolmeaastane periood otsa.

Sain sellest seigast, mis ei paista meie uudiskünniste läve ületavat, teada alles õige hiljuti. Kogu aeg jahutakse mingite Lääne inimõiguste ja demokraatia kaitsmisest Afganistanis. Puhas bluff. Teadusajakirjanik Tiit Kändlerilt saab teada, et tegu on verise võitlusega maailma suurimate muldmetalli maardlate pärast. Erinevalt 30–40 aasta tagusest ajast, kui kõige väärtuslikumad maavarad olid kuld, hõbe, plaatina ja vääriskivid, on nüüd neist võrreldamatult tähtsamaks muutunud muldmetallideks nimetatavad keemilised elemendid, nagu neodüüm, terbium ja luteetsium, mida vajavad nagu inimene õhku üha kasvavad elektroonika- ja valgustitööstus ning meditsiin. Praegu toodab 97% neist elementidest Hiina, kes keelab ja lubab eksporti, nii nagu parasjagu heaks arvab.

Maailm on kahe tuhande aasta jooksul tublisti muutunud. Ka siis kaevandati vaske. Kuid haruldaste muldmetallidega ei osanud budistid midagi peale hakata. Meie oskame. Elu on läinud ülesmäge, st paremaks.

Eriti silmahakkav on, et inimese vaimne evolutsioon on kohutavalt kiirelt kappama hakanud viimase saja aasta jooksul. James Flynn on näidanud: sellest ajast saadik, kui IQ-testid esimest korda kasutusele võeti, on testitavate tulemused oluliselt paranenud. Definitsiooni järgi on keskmine IQ 100, kuid selle saavutamiseks tuleb testitulemused standardiseerida. Kui keskmine tänapäeva teismeline teinuks IQ-testi 1910. aastal, saanuks ta skoori 130, mis olnuks parem kui 98 protsendil tollastel testitegijatel.

Edukust on raske seletada hariduse paranemisega, sest testi osad, kus skoorid on kõige rohkem paranenud, ei nõua head sõnavara ega matemaatilisi võimeid, vaid mõõdavad abstraktset arutlusvõimet.

Peter Singer resümeerib: «Meie aeg on vähem vägivaldne ja julm ning rahumeelsem kui ükski varasem inimajaloo periood. /—/ Ei saa eitada, et me oleme endiselt silmitsi tõsiste probleemidega, kuid sellest hoolimata on meil omajagu põhjust loota moraal­set progressi.»

Kui nüüd pöörduda tagasi loo algul esitatud retoorilise küsimuse juurde, kas kristlus on muutnud maailma mõnusamaks, siis tuleb möönda, et ega ole küll. Ega see olnud Jeesusel kavaski. Kristlus, nagu ka budism, on äärmiselt individualistlik lunastus­usund. Pigem on inimkonna arvukuse ja komfordi kasv saanud õige hoo sisse pärast maailma vabanemist lummusest (pr le désenchantement du monde), postkristliku ajastu kättejõudmisega.