/nginx/o/2012/12/13/1482658t1h4b97.jpg)
Toomas Veidebaum ja Liina Eek kirjutavad sellest, mida võib mõnele majandusharule kaasa tuua üks teadusartikkel, vaatamata sellele, et artiklis kasutatud andmed tegelikult nii üldist ja ühest üldistust ei lubaks teha.
Toomas Veidebaum, Liina Eek: ühe geenitoidu hirmutav lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti jõudis avalikkuse ette üks geneetiliselt muundatud organismidega (GMOdega) seotud lugu, mis pole kirgi kütnud mitte üksnes tarbijate seas, vaid ka muidu pigem vaikiva teadlaskonna hulgas (vt ka Arko Olesk, «Teadus või poliitika?», PM 3.12). Tarbijaid on häirinud ähvardav sõnum ning teadlasi omakorda selle ähvardava sõnumi saamislugu, mis heidab varju kõigi teadusajakirjade usaldusväärsusele.
Lugu on seotud prantsuse teadlaste (Seralini jt) artikliga glüfosaati sisaldava umbrohumürgi ja geneetiliselt sellele umbrohumürgile vastupidavaks muundatud maisi pikaajalistest toksilistest mõjudest rottidele. Artikkel on avaldatud korralikus teaduslikus ajakirjas Food and Chemical Toxicology (november 2012).
Nagu teadusartiklite puhul reegliks, on kirjatükk läbinud eelneva kontrolli, mille käigus andsid kaks sõltumatut teadlast oma hinnangu töö kvaliteedi ja usaldusväärsuse kohta. See on süsteem, mida kasutatakse kõikide eelretsenseeritavate teadusartiklite puhul ja mis peaks tagama avaldatud andmete tõsiseltvõetavuse.
Seralini ja tema kaastööliste artikkel on oma sisult vägagi alarmeeriv, sest selle tulemused näitavad, et kui rotte sööta kahe aasta jooksul GM-maisi ja selle maisi kasvukohtade pritsimiseks kasutatud umbrohumürgiga, avalduvad rottidel tõsised patoloogiad ja tervisekahjustused, nagu piimanäärmekasvajad, maksa- ja neerukahjustused jm.
Artikkel leidis kohe teravat vastukaja. Mitu riiki, sealhulgas suured ja mõjukad riigid, nagu Prantsusmaa, Kasahstan ja Venemaa, keelustas selle maisi kasutamise oma riigis ning selle edasise sisseveo. Sellistel meetmetel on loomulikult suur majanduslik mõju. Artikli avaldamisele reageeris kohe ka meedia ja murelik tarbijaskond, diskussioon jõudis poliitilistesse ringkondadesse, rääkimata teadlaskonnast.
Kord näeb ette, et kui mingi toode, mis on juba meie söögilaual, osutub ohtlikuks, siis tuleks selle kasutamine otsekohe keelustada ja toode turult tagasi kutsuda. Just seda loo autorid ka nõudsid. Loomulikult hakati vastavaldatud artiklit lugema ja analüüsima, kas toodud materjal on piisav, et nii tugevaid majandusmeetmeid võtta.
Esimene, kes sel juhul oma sõna peaks ütlema, on Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Juba paar päeva hiljem avaldas EFSA oma esialgse arvamuse, mis nüüdseks on ka ametlikult kinnitatud. EFSA kritiseeris teravalt artikli kvaliteeti ja ütles, et artiklis toodud andmete põhjal ei saa väita, nagu oleksid leitud patoloogiad GMOde või umbrohumürkide söömise tagajärg, ning seega pole vajadust selle toote tarbimist piirata.
Mitu riiki, näiteks Taani, Belgia ja Brasiilia, tellis oma maa tippteadlastelt arvamuse Seralini artikli kohta, et saada sõltumatu hinnang sealsete andmete tõlgendamise usaldusväärsusele. Sama tegi ka Eesti. Keskkonnaministeeriumi juures tegutseb geenitehnoloogiakomisjon (GTK), kuhu kuulub 17 liiget eri teadus- ja ametiasutustest ning valitsusvälistest organisatsioonidest. GTK ülesanne on nõustada Eesti valitsusasutusi biotehnoloogia ohutu kasutamise küsimustes.
Keskkonnaministeerium palus GTK-l artiklit lugeda ja anda sellele oma hinnang. Et asi oleks veelgi usaldusväärsem, palus GTK lisaks oma liikmete arvamusele omakorda ekspertarvamuse väljastpoolt – Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vivaariumi juhatajalt Sulev Kuuselt. Selline ekspertarvamuste süsteem on aluseks kõikide GMOde kasutusele lubamisele.
Enne kui ükski GMO leiab oma tee meie põllule või toidulauale, peab selle toote välja töötanud ettevõte tõendama, et toode on ohutu. Selleks kogub tootja arvestatava hulga andmeid kõikvõimalike keskkonna- ja toiduohutust puudutavate küsimuste kohta, nagu toksilisus, allergeensus, toidu koostis, käitumine väliskeskkonnas, mõju putukatele ja palju muud. Andmed kogutakse ning esitatakse ekspertkogudele arvamuse saamiseks.
Andmete kogumise jaoks on välja töötatud standardiseeritud metoodikad. Näiteks söötmiskatseid tehakse üldjuhul paari-kolme kuu jooksul tavaliselt hiirtel, rottidel, broileritel või sigadel. Sellised «ekspertsööjad» on välja valitud muu hulgas seetõttu, et nende loomade kasv on suhteliselt kiire ja seega võib eeldada, et igasugu muutused, kaasa arvatud haiguslikud, ilmnevad kiiresti.
Katsetes kasutatakse tavaliselt noori loomi ja pärast katset nad surmatakse, mitte ei lasta laboris elada, kuni nad loomulikku surma surevad. Kuna paar-kolm kuud on suhteliselt lühike aeg, on mitu huvigruppi nõudnud pikemaajalisi söötmiskatseid, et veenduda, et ka pika aja jooksul ei teki mingeid hälbeid. Seralini grupp püüdiski seda eesmärki täita ja võttis ette kaheaastase söötmiskatse, st jälgis loomi läbi kogu nende eluea kuni loomuliku surmani.
Eesmärk on õilis ja õige ja sellised tulemused vägagi vajalikud, ainus «aga» on konkreetsete hüpoteeside kontrollimiseks tehtud eksperimendi madal kvaliteet, mis ei võimalda selliseid lõppjäreldusi teha. Siit järgneb kohe ka küsimus, kuidas mõjub sellise artikli ilmumine teadlaskonna usaldusväärsusele laiemas plaanis.
Geenitehnoloogiakomisjon arutas seda artiklit üksipulgi ja märkis, et katse püstituses, andmete kogumises, esitamises, töötlemises ja eriti nende andmete põhjal kaugeleulatuvate järelduste tegemises on nii palju küsitavusi, et neid kõiki esile tuua pole mõtet. Toome siinkohal näitena paar suuremat probleemi, et lugeja saaks aimu, mille ümber jutt käib.
Esimene suurem küsimus on katses kasutatud rotiliin (Sprague-Dawley rotiliin), mille kohta on teada, et neil tekivad kasvajad, eelkõige hormoonsõltuvad kasvajad iseenesest suurema sagedusega kui teistel rotiliinidel. See fakt on teada juba aastast 1961. Kirjeldatud katses ilmnenud kasvajate suur sagedus ei pruugi olla tingitud mitte GM-toidu söömisest, vaid pigem loomade eripärast ja suuremast riskist, et neil tekivad vananedes kasvajakolded. Teada on ju fakt, et kasvajad tekivad organismi vananedes igal juhul suurema tõenäosusega.
Väga raske on võtta seisukohta, mis on kasvajate tekkes ja organismi tasakaalu muutmisel olulisem: kas GM-toit, selle toidu kasvatamisel kasutatud umbrohumürk või kasutatav rotiliin, kellel esineb kasvajaid sagedamini. Enamik muutustest ilmneb loomade vananemise tõttu, mis toimuks igal juhul.
Teine suurem küsimus on seotud katse ülesehitusega. Katses söödeti rottidele eri kogustes GM-maisi ja selle maisi kasvatamiseks kasutatud umbrohumürki. Kuid katses kasutatud grupid olid väga väikesed – igas grupis vaid kümme looma, kellest pealegi mitu suri juba katse alguses. Nii väikeste gruppide puhul on juhuslikel muutustel väga suur osa ja korralikku andmeanalüüsi nii väikese andmekoguse juures teha ei saa, kindlasti ei saa aga teha järeldusi GM-maisi kasvajate teket soodustava mõju kohta, nagu artiklis tehti.
Seralini grupi töö juures on väga tänuväärne, et katseloomadel mõõdeti uuringu käigus mitmesuguseid parameetreid (vere- ja uriininäitajad, hormoonide tase, 36 erinevat koeproovi jt). See on hindamatu materjal edasisteks samasugusteks uuringuteks. Andmeid koguti paljude näitajate kohta, aga tulemused ei ole üheselt tõlgendatavad ja neid on lihtsalt liiga vähe, rääkimata sellest, et töögrupp keeldus oma algandmeid teistele teadlastele avaldamast, mis lisab veelgi kahtlust nende andmete kvaliteedi kohta.
Artiklis toodud andmete põhjal ei saa üheselt väita ja kindlasti mitte üldistada, et GM-mais, kasvatatuna kas siis koos või ilma taimekaitsevahendita, mõjutab katseloomade tervist ja võiks seetõttu olla ohtlik ka inimesele. Ainus asi, mida võib väita, on, et katses ilmnenud hälbeid ja patoloogiaid tuleks edaspidi rohkem uurida ja teha seda üldaktsepteeritavate teaduses kasutatavate reeglite järgi. Nende reeglite järgi peab katse olema korralikult kavandatud, dokumenteeritud, piisava statistilise jõuga ja vastama püstitatud hüpoteesi kontrollimiseks sobivale kavandile. Samuti peavad algandmed olema kättesaadavad teistele ekspertidele, katse ise korratav ja andmeanalüüs korralik.
Praegu avaldatud artiklil on suur majanduslik mõju – mõned riigid on keelustanud selle toote turustamise, rääkimata neist tarbijatest, kes ei osta enam GM-tooteid, sest nad on veendunud, et artiklis avaldatu on tõsi. Neile ei saa seda arvamust kuidagi pahaks panna. Vähemalt samaväärne majandusliku kahjuga on aga mõju teadusajakirjade usaldusväärsusele.
Artiklit kirjutades on kasutatud Sulev Kuuse ekspertarvamust.
Liina Eek on geenitehnoloogiakomisjoni liige ja keskkonnaministeeriumi teaduskoordinaator. Toomas Veidebaum on geenitehnoloogiakomisjoni esimees ja Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor.
3 mõtet
• Seralini ja tema kaastööliste artikkel on vägagi alarmeeriv, sest selle tulemused näitavad, et kui rotte sööta kahe aasta jooksul GM-maisi ja selle maisi kasvukohtade pritsimiseks kasutatud umbrohumürgiga, avalduvad rottidel tõsised patoloogiad ja tervisekahjustused.
• Katses kasutatud grupid olid väga väikesed – igas grupis vaid kümme looma, kellest pealegi mitu suri juba katse alguses. Nii väikeste gruppide puhul on juhuslikel muutustel väga suur osa ja korralikku andmeanalüüsi nii väikese andmekoguse juures teha ei saa.
• Artiklis toodud andmete põhjal ei saa üheselt väita ja kindlasti mitte üldistada, et GM-mais, kasvatatuna kas siis koos või ilma taimekaitsevahendita, mõjutab katseloomade tervist ja võiks seetõttu olla ohtlik ka inimesele. Ainus asi, mida võib väita, on, et katses ilmnenud hälbeid ja patoloogiaid tuleks edaspidi rohkem uurida.