Juhtkiri: liiga kallis pilet
20. märts 2009, 23:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kütuse hind on järsult langenud, aga bussipiletite hinnad ei lange. Seejuures on eriti jäigad need bussifirmad, kes saavad riigilt dotatsiooni. Riigi toetusega liinidel on piletid praegu sageli kallimad samu teid pidi sõitvate toetuseta busside piletihinnast. Nüüd, kui kütuse hind on järsult langenud, leitakse palju põhjendusi, miks piletihindu alandada ei saa. Mõni ütleb mokaotsast, et võib-olla langetab bussipileti hinda... suve poole.
Riigilt toetuse saajate kummalisemaid põhjendusi hindade samaks jätmise kasuks on see, et sõitjate arv olevat järsult vähenenud ja see lööb bussifirmade rahakoti pihta. Äkki saaks bussifirmad ise vähendada hoopi sõitjate rahakoti pihta ja neid rohkem oma teenust tarbima meelitada? Kui igal pool lastakse hindadest õhku välja, miks peaksid maksumaksjate rahakotist toetust saavad ettevõtjad saama endisel viisil jätkata? Nendega vaidlemise oleme usaldanud mitte turujõududele, vaid poliitikutele ja ametnikele.
Ilmselt sinna ongi koer maetud. Kohalike omavalitsustega ja riigiga kokku lepitud hinnad on jäigad. Eriti raske paistab olevat nende allapoole liigutamine. See pole üksnes bussifirmade teema, vaid puudutab ka soojatootjaid, veevärki, prügivedu ja palju muudki, kus avalik võim oma suutlikkust näitama peaks, aga kahetsusväärselt sageli hoopis saamatust näitab.
Kui Eesti tahab minna üle eurole, siis peavad ametnikud kiiremini sibama hakkama ja poliitikud neid kas või kohalikele valimistele mõeldes tagant utsitama, et ka administratiivselt reguleeritud hindu alla suruda, kus see vähegi võimalik on. Just madal inflatsioon on üks komponent, mida Eesti Euroopa ühisraha saamiseks vajab. Tarbijahinnaindeksi tõusule viitamine hinnatõusude või seniste hindade säilitamise põhjendamisel on praegustes oludes lihtsalt kohatu. Ometi tehakse ka seda.
Jutud vahepeal saamata jäänud kasumist või sisse võetud kahjumist võivad ju olla isegi faktiliselt õiged. Samas pole poliitikute, ametnike ega ka tarbijate asi muretseda avalikkuse huvides teenust osutavate ettevõtjate kasumi pärast. Olude muutumise tõttu suuri kasumeid saanud ettevõte ei tõtta tavaliselt oma teenitut teistega jagama, nagu nüüdki näeme. Vähemalt mitte vabatahtlikult. Miks peaks siis tarbijad ja avalik võim muretsema seepärast, et bussiettevõtted eelmisel aastal kahjumit said. Mis olnud, see olnud. Avalik huvi on kvaliteet ja kättesaadavus, mitte ettevõtja kasum.
Poliitikud ja ametnikud peaksid igal tasandil tegelema sellega, et neist sõltuvad hinnad praeguse aja kohastesse raamidesse suruda.