Lugeja kirjutab: laste sõber doktor Suits
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veidi aega tagasi ilmus Eesti meedias uudis arvatavasti esimesest virtuaalsest filmi esilinastusest. Tegu on režissöör Jan Erik Nõgisto lühi-õppemängufilmiga «Suits», kus räägitakse sigarettide tarbimise kahjulikkusest. Miks mitte? Millelegi «esmakordse» sildi külge panemine äratab kindlasti tähelepanu, internetis levitamine lubab filmil jõuda kõigi arvutikasutajateni. Mis kõige tähtsam - suitsetamisvastast kampaaniat on Eesti sõltuvustest rikkas ühiskonnas vaja.
Filmi tegijad ütlevad ise kokkuvõtteks, et tegu on thrilleri, splatteri, komöödia ja meditsiinilise õppefilmi kooslusega. Peategelane doktor Suits, tubli teadlane ja pealtnäha ohutu kodanik, asub tänavatelt röövima suitsetavaid noori, et anda ühiskonnale edasi valus sõnum. Ilmselgelt pole tegu lihtsalt lühifilmiga, vaid veidi pikemaks ja palju näitlikumaks tehtud sotsiaalreklaamiga. Seda tõestab kas või filmi tegevust katkestavad doktor Suitsu õpetused, mis tahvlil puust ette tehakse (veripunased on filmi enamik teisi kaadreid), ja see, et oma toetuse on andnud Tervise Arengu Instituut. Aga filmi portaalist Youtube vaatama hakates tabas mind, noort ja mitte kõige konservatiivsemat inimest, šokk. Lubatud valus sõnum ei jää tulemata, sest filmi kuuendal minutil lõigatakse noorel nikotiinisõltlaselt maha käsi. Kuid see on edasise tegevuse lõikes veel üsna süütu tegu... Sotsiaalreklaam on juba kord žanr, mis nõuab ehmatuse, hirmu või vastikuse tekitamist. Kuid kas tõesti sellisel viisil?
Esiteks on kogu ekraanil toimuv lihtsalt rõve ja täis toorest vägivalda. Kas lisaks suitsuhimule ei peaks tervisetundjad muret tundma ka inimeste vaimse tervise pärast? Film on suunatud just nooremale vaatajaskonnale, kelle jaoks kakluste, taplemiste nägemine läbi erinevate meediakanalite on niigi normiks muutunud. Ei oska pakkuda ühtki põhjust, miks on vaja üksteisele haiget tegemist veel enam näidata. Šokeerida saab ka teistmoodi! Kogu karjete, vere ja äravisatavate kehaosade virvarris muutub suitsetamisvastane kampaania teisejärguliseks, vaid taustaks või ettekäändeks ekraanil toimuvale.
Kindlasti pole maailm mustvalge, pole olemas ei vankumatut headust ega absoluutset kurja. Ometi teeb ümbritseva mõistmist lihtsamaks nähtuste-inimeste sildistamine, seda eriti noorte ja vähem elukogenute jaoks. Suitsetamise vastu olev arstionu kvalifitseeruks isegi hoolimata tubakatarbimise pahest ikkagi «heade» hulka. Aga too «hea» teeb selles filmis kurja - lõikab osadeks elusaid inimesi. Meedias kajastatud mõrvar ja arvatav laibatükeldaja tekitas kõigile õõva ja küsimuse: kuidas nii saab? Filmist lähtudes on selgelt näha, et saab. Ning rõvedust saab isegi kasulikuna näidata!
Ma usun, et tegijate idee ei olnud propageerida vägivalda. Kuid kahjuks tekitab suitsetaja kopsu «lebra» vaid tõelise vastikustunde, kui doktor Suits avatud rindkeresse oksendab, mitte motivatsiooni loobuda suitsetamisest. Vaevalt pakuks filmis näidatu kellelegi inspiratsiooni käia doktor Suitsu jälgedes või tõsiselt võtta tema õpetussõnu. Kuid sammu võrra lähemale üldisele toorusele toob selline õpetamine läbi Youtube'i kindlasti. Kas või selles mõttes, et uudis laibatükeldajast ei tundugi enam nii hirmus ja ebainimlik.