Kuidas saada õnnelikuks ja õiglaseks inimeseks ja sellisena ka käituda.
Juhtkiri: hea kool, hea õpetaja
1. september 2012, 15:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui oskaksime jätta kõrvale kõik pingeread, mis taandavad ühe kooli – traditsiooni ja pühendumise, pingutamise ja saavutamise, sõbrad ja südamlikkuse, lõhnad ja fuajee veidra vaikuse, kui tunnid on juba alanud – pelgalt lapikuks surutud arvuliseks näitajaks, kuidas me siis kirjeldaksime head kooli? Vahel näib, et «hea» sisu on meie jaoks jõudnud arvulise ja pingereastava mõtlemise survel nii muutuda, et puutub endist tähendust vaid riivamisi.
Sest kui me lepiksime «hea» praeguse tähendusega, nagu seda kooli kohta sageli lapsvenemate omavahelises vestluses kasutatakse – hinnete poolest edukas, teistest parem, kõrge staatusega –, kuidas seletaksime siis seda, miks mõnes heas koolis mõnel lapsel ikkagi nii paha on?
Kolme kuu eest lastekaitsepäeval tutvustati Eestis esimest korda korraldatud lapse õiguste ja vanemluse monitooringut. Kokkuvõte tegi nukraks: koolirõõmu on vähe, lapsed on koolis õnnetud. Stress, kiusamine, kohati ka õpetajate ebaõiglus. Heades koolides niisama kui neis, mille nimetamisel seda sõna harvem kasutatakse.
Ehk oleks alustuseks abi sellest, kui püüda «hea» tema algse tähenduse poole tagasi nihutada, enne kui selle väändunud lisanüansid algupärase summutavad. Võib-olla tasuks püüda seda mõtestada nii, nagu seda tehti hariduse poolest rikkas Ateenas kaks ja pool aastatuhandet tagasi: eetilisuse ja õnne läbi.
Kuigi mõlemad on tõlgendusvõimaluste poolest rikkad, võiks meie kontekstis sel juhul mõista õnne inimeses – ja eriti õpilases – leiduva potentsiaali avaldumisena, eetilisust aga heatahtliku õigluse tähenduses.
Sest see, kuidas me praegu headust määratleda suudame, seab tulevikus ka seda, mida koolidelt ootama hakatakse.
On selge, et tulemused on alati osa, isegi arvestatav osa ootustest. Kuid see, kas peetakse oluliseks arvulistele tulemustele treenitust või – nagu Aristotelese-aegses Ateenas – seda, kuidas saada tubliks ja õiglaseks inimeseks ja sellisena ka käituda, on ühiskonna enda määrata. Kui meenutada, et suure osa praeguse Euroopa kultuurilisest, teaduslikust ja poliitilisest alusest kujundasid just viimati nimetatud põhimõtetel hariduse saanud, ei ole see kõige halvem võimalus, mida eeskujuks võtta.
Ehk võiks vahepeal käest libisema kippunud headuse tähenduse nii taas ree peale tagasi aidata: hea õpetaja on see, kellel on peale vajalike teadmiste ja oskuste ka eetika, ja hea kool on selline, mis aitab lisaks teadmiste jagamisele lapsel kasvada õnnelikuks – arendada tema andeid ja saada tal selleks, kes ta oma loomu ja sisemiste võimaluste poolest on.
Head kooliaasta algust kõigile!