Tarmo Noop: rehepaplus ei tee rikkaks

Tarmo Noop Foto: Pm

Üha tihemini kuuleme üleskutseid vaadata üle ettevõtete ja üksikisikute tulumaks. Kui tulevikku pole võimalik ennustada, võib püstitada mis tahes hüpoteese, põhjendada neid mis tahes andmetega ja tulla mis tahes järeldustele. Maksude tõstmine läheks meile maksma tuhandeid töökohti. See tõmbaks kriipsu peale sadade ettevõtete arengule. Ent asja arutatakse kui võimalikku lahendust. Leidub neid, kes on kommunismiaegsel seisukohal, et ettevõtjad on puugid rahva seljas, kes tuleb maksudega surnuks litsuda.

Kahjuks kumab seesugust hoiakut ka osa meie riigijuhtide suhtumisest. Oma aastapäevakõnes manitses president Ilves: «Kui vastutab kodanik ja vastutab avalik võim /... /, peavad solidaarselt seda ühist koormat kandma ka ettevõtted ja ettevõtjad.»

Kas nad siis ei kanna? Presidendi meelest mitte: «Millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale? Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes?» Kogu lugupidamise juures pean sellist suhtumist küüniliseks – see näitab, et ettevõtluse osakaalu riigi arengus ei väärtustata. Ettevõtted ongi andnud tulubaasi, millega riik tegutseb. Mida riik ettevõtjatele annab? Ma arvan, et riik ei pea kinni maksma ettevõtete võetud liiga suuri riske ega neid rahaliselt hädas aitama. See, mida riik saab ettevõtete heaks teha, on just ettevõtluskliima tagamine, milleks praegune tulumaksusoodustus ongi. See annab võimaluse areneda ja sellest tuleva raha riigi arenguks suunata.

Arutada võib muidugi kõike, aga enne tuleks unustada jutud «solidaarsest koorma kandmisest». See ei vasta lihtsalt tõele. Avalik sektor ei loo lisaväärtust. Ettevõtted on need, mis kannavad nii koormat kui vastutust. Riigieelarvet pole kokku pandud õhust ja armastusest, vaid enamjaolt ettevõtete käibest, tuludest ja tehingutelt võetud maksudest. Riik jagab vaid ümber seda, mida ettevõtlus loob. Kogu raha, mis riigis ringleb, kumuleerub ettevõtlusest – see on allikaks nii üksikisikute tulumaksule kui ka käibemaksule.

Me ei oota riigi tänu või ordeneid. Ettevõtluse tulemiks on headel aegadel kasum. On solvav kuulda väiteid, justkui oleksid ettevõtjad praeguses kriisis need, kes nõuavad ja omalt poolt midagi ei loo, kellelt tuleks välja pigistada nende solidaarne osa.

Poliitikutele ei saa loosungeid ette heita, see käib nende tegevuse juurde. Piinlik on aga näha samade loosungite alla koondumas akadeemilisi inimesi, kes populismile katet teevad.

Väidetakse, et maksudel on Eestisse investeeringute tegemisel olnud üsna marginaalne mõju. Täielik loba! Madalal maksukoormusel on Eesti majandusarengus olnud hindamatu väärtus. Või vaatame olukorda teistpidi. Oleme Lääne-Euroopa riikidest tehnoloogiliselt ikkagi maas. Kui tahame oma konkurentsivõimet kasvatada ja majanduse jalule aidata, peame arengusse investeerima. Investeeringud aga tulevad just kasumist ning siiani on tulumaksuvabastus investeeringute tegemist toetanud. Oleks väga lühinägelik nüüd kasumilt tulumaksu koorima hakata, sest kaugemas perspektiivis saeb riik iseenda jalga – investeeringud tehnoloogiasse vähenevad, ettevõtete ekspordi- ja arenguvõimelisus kannatab ning riik saab ikkagi vähem tulu.

Tehnoloogiline areng annab tõuke konkurentsivõime suurenemiseks, see aga ekspordi kasvuks, töökohtade arvu suurenemiseks ja riigile tulumaksu näol lisasissetulekuks. See on lihtne, ilmselge tõde.

Praegu oleks ettevõtetele tulumaksu kehtestamine sama, mis majandusarengule jalg taha panna. Ka OECD raport «Maksustamine ja majanduskasv» toob välja, et ettevõtte tulumaks on kaugemas perspektiivis majanduskasvule kõige kahjulikum maksuliik. Järgneb üksikisiku tulumaks ja tarbimismaksud. Märgitakse, et lai maksubaas on eranditest tõhusam.

Oleme siiani olnud nutikad ja elavdanud majandust madalate ja lihtsate maksudega. See on andnud ettevõtlusele võimaluse kiireks arenguks ja tõstnud Eesti inimeste elatustaset.

Teine oluline väärtus, mida hoida, on stabiilsus. Meil aga tahetakse kriisis häid asju tagurpidi teha ja vaidlustada hästi töötavaid kokkuleppeid. Ka maksusüsteemi, me tugevust.

Riik, mille juhid kehvemate aegade tulles esimesena oma majanduskeskkonna usaldusväärsuse nahka panevad, ei tule majandussurutisest välja võitjana. Kui hakkame tõmblema, viskame minema kõik, mille oleme saavutanud, ja alustame uuesti aastatest 1991–1992.

Kui otsustame, et läbipaistvus ja paindlikkus meile enam ei sobi ning madalad maksud on toonud vaid ebaõnne, siis milleks peatuda vaid maksude juures? Ehk oli viga kogu Eesti lääne-orientatsioon, panuse tegemine liitumisele Euroopa Liiduga? Milleks meile üldse väliskapital? Nagu majandusteadlane Mart Jesse hiljuti kirjutas – välisinvesteeringud on meile vaid kahjuks tulnud (EPL 03.03). Ma ei usu oma silmi, kui selliseid asju loen.

Riik, kes investoreid ei hoia, kaotab nad. Kapital voolab sinna, kus ta on teretulnum. Praegu ei paista Eesti raskused rahvusvahelisel foonil sugugi erakordsed. Meie probleem on, et Baltikumi nähakse ühe regioonina – Läti valitsuse vead lähevad ka Eestile kalliks maksma.

Ainus, mis meid aitaks, oleks ülejäänud Baltikumist eristuv strateegia. See tähendab, et erinevalt Lätist ei tohi me teha rumalusi. Suurimaks rumaluseks oleks seni edu toonud maksupoliitika mahakandmine ja Eesti kui soodsa ettevõtluskeskkonnaga riigi maine mahamängimine. Maksupoliitiline rehepaplus ei tee meid rikkaks.

Eesti majanduse taaskäivitab soodsa ettevõtluskeskkonna hoidmine. Siis on lootust, et ettevõtjad suudavad kohaneda ja taas lisaväärtust, töökohti ning päeva lõpuks ka riigieelarvesse vahendeid luua. Igaüks peab mõistma oma rolli. Ettevõtjad peavad targalt majandama, riik peab hoidma meie tugevusi, millest tähtsaim on soodne, lihtne ja stabiilne maksusüsteem.

Ettevõtjad loodavad, et raskel ajal ei nähta nende röövimises võimalust paigata puudujääke. Just ettevõtjad maksavad majanduskriisi tingimustes kõrgeimat hinda ja just ettevõtjad kannavad suurimat vastutust. Arukas riik teeb praegu kõik, et ettevõtluskeskkonda soodsana hoida. Makse tõstes karistaksime vaid neid, kes veel pole raskustele alla vandunud.