Tallinna politsei arestimajas veeretab oma elupäevi lõpu poole Herman Simm – mees, kes veel aasta tagasi oli kõigiti lugupeetud riigiametnik, aumärgi kavaler, politseipensionär ja isamaaliste vaadete poolest tuntud kodanik.
Elus ajalugu
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
28. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui paljud meist saavad olla nii kõrgel õrrel? Iseasi muidugi, kui paljud meist sinna üldse ihkavad, aga vähestel on olnud võimalus juhtida ühe riigi politseid ja olla seejärel riigi julgeolekuesindaja NATO juures.
Simm ihkas aga midagi veelgi suuremat. Tema tahtis tagasi ka oma okupatsiooniaegseid polkovnikupaguneid, millega ta hiilgas omal ajal lastelaagris tütart vaatamas käies ja põnnidele mere ääres miilitsasidruniga lõbusõitu tehes.
Milleks talle pagunid? Balti jaama turult saab need paarikümne krooniga. Miks oli vaja kodumaa ja liitlased vahetada võõra kulla ja karra vastu, mis pealegi vaid arvutist väljatrükitud petupildiks osutusid?
Ikka selleks, et olla kuulus. Enamik meist ei taipa veel, et Simm on tükike kogu maailma
reetmiste ajaloost. Mees, kellest hakatakse tulevikus raamatuid kirjutama ja filme tegema.
Tükike elus ajalugu. Ainult et väga pika miinusmärgiga.