Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Tiiu Pohl kirjutab Postimehe arvamusportaali Riigiteaduste Euroopa blogis, et Euroopa Liidu sisemine konkurents ja huvide vastuolud võivad viia Euroopa tähtsuse vähenemisele maailma poliitikas tervikuna.
Külm sõda on ammu möödas. Ida-lääne ideoloogilisest konfliktist kirjutatakse nüüd ajalooraamatutes. Skemaatiline põhja-lõuna ehk rikaste ja vaeste riikide vastasseis on samuti muutumas üleüldiseks vaesemaks maailmaks, kuigi suhteliselt mastaapsed riikide arengutaseme erinevused olid, on ja jäävad.
Eelpool väljatoodud vastandid on asendumas «uue maailmaga», kus kehtivad teisenenud sisuga majanduspoliitilised riiklikud mudelid ida ja lääne raamistikus ning Euroopa kuulub siin viimasesse klassifikatsiooni.
Sõna «Euroopa» tähendusi on palju. Kreeka-keelses «euruse» versioonis on ta «lai», semiidi-akadi variandis «loojuv», vanadele foiniiklastele Lähis-Idas võrdus Euroopa paigaga, kuhu loojub päike ning saksa keeles on kasutatud romantilist - das Abenland’i ehk õhtumaad.
Kas Euroopa ja ennekõike Euroopa Liit ning Eurotsoon jäävad püsima, langevad sügavamale retsessiooni või suundutakse progressi teele – kuulub analüütiliste ennustuste valdkonda, kus on võimalik esitada erinevaid tuleviku-stsenaariume. Tulevik sõltub aga hetkeseisust ehk status quo’st, arusaamast, kus me tegelikult Euroopaga maailmas praegu oleme.
Veel üsna hiljuti nähti maailmas kolme suurt majandusarengu potentsiaaliga piirkonda – Põhja-Ameerikat, Euroopat ja Ida-Aasiat. Nüüdseks on Euroopa positsioon kõikuma löönud. Juba mõnda aega ollakse kapseldunud sisemistesse majandusprobleemidesse, kus Liidu mitmed liikmesriigid näivad olevat erimeelt. Üha enam kerkib esile Aasia, eriti Hiina. Ka Põhja-Ameerika välispoliitilised prioriteedid on sinna suunatud.
Euroopa Liidu olukorra teeb erilisemaks fakt, et lisaks sisemistele fiskaal-majandusraskustele sõltub Euroopa suuresti Liidu välistest energiafaktoritest, maagaasi suhtes näiteks konkreetsemalt kolmest riigist – Norrast, Alžeeriast ja Venemaast. Mõnedel andmetel väheneb Euroopa enda gaasi toodang lähimatel aastakümnetel kaks korda ja samapalju suureneb Euroopa riikide vajadus.
Venemaa maagaasi «panus» Euroopasse üksikriigina on hetkel suurim ning eksisteerib reaalne oht saada «Venemaa pantvangiks», seda enam, et uus-vana president Putin on lubanud kiirelt erastada mitmed riigi osalusega korporatsioonid, kuid mitte energia sektoris. Lähima kümne aasta jooksul jääb Gazpromis kontrollpakett riigi kätte. Ekspresident ja uus peaminister Medvedev oli muide varemalt Gazpromi direktorite nõukogu esimees.
Rida Euroopa Liidu riike (sealhulgas Eesti) on sajaprotsendiliselt sõltuvuses Venemaa maagaasist. Aastal 2015 tuleb Eestil aga Gazpromiga sõlmida uus tarneleping ja arvestades president Putini senist negatiivset hoiakut meie suhtes, muutub Eesti energia julgeolek Venemaa Gazpromi tõttu suhteliselt ebastabiilseks.
Kuigi Euroopa Komisjoni energiavolinik, sakslane Günther Oettinger on seni tugevalt vastu seisnud Venemaa erinevatele domineerimisprojektidele (sealhulgas lõuna gaasitorule South Stream, Põhja versiooni analoogile) teeb Venemaa erinevaid bütsantslikke katseid realiseerida oma eesmärke. Nii näiteks lisandus Nord Streami juhtkonnas töötavale Saksamaa endisele kantslerile Gerhard Schöderile selle aasta kevadel lõuna suunal South Streami etteotsa teinegi sakslane ja sotsiaaldemokraat - Henning Voscherau.
Olukorra pikantsus seisneb aga asjaolus, et aastal 2000 oli tollane Saksamaa roheliste välisminister Joschka Fisher vastu Henning Voscherau Euroopa Liidu volinikuks esitamisele. Ise nõustab Fischer praegu Venemaa South Streami konkurenti Euroopa Liidu gaasiprojekti Nabuccot.
Seega on kaudselt tegemist ka Fischer-Voscherau personaalse vastasseisuga. Varasemalt (2011) oli Venemaa teinud ettepaneku hakata juhtima South Streami – Euroopa Komisjoni endisele presidendile, itaallasele Romano Prodile, kes aga selle tagasi lükkas.
Venemaa gaasivälispoliitika Euroopas on arusaadavalt Saksamaa-keskne, sest Saksamaa on Euroopa Liidu suurim ja majanduslikult kõige perspektiivikam sihtriik. Lisaks omab Saksamaa ka teatud mõjujõudu teiste Euroopa Liidu riikide suhtes.
Euroopa Komisjoni energiavolinik Günther Oettinger on kutsunud Euroopa Liidu liikmesriike üles ka solidaarsuspoliitikale, ühtsetele standarditele, ühtsele poliitikale energia valdkonnas, kuid seni kehtivad ülekaalukalt riikide egoistlikud majandushuvid – kes suudab parimat tehingut saavutada nii Venemaa, kui mõne teise riigiga (nende riikide erafirmadega).
Majandus moodustab suure osa ükskõik millise kaasaegse riigi välispoliitikast. Euroopa Liit kui riikide (ülene) ühendus püüab rakendada ühtset välispoliitikat küll alates 1960. aastatest, kuid seni edutult.
Majanduse osakaalu suurenemine välispoliitikas tegelikult võimendab riikide omakasupüüdlikkust. See aga omakorda vähendab Euroopa Liidu-keskset toimimist nii Venemaaga kui maailmas üldse ning kokkuvõttes võivad sisemine konkurents ja huvide (mitte väärtuste) vastuolud viia Euroopa tähtsuse vähenemisele maailma poliitikas tervikuna.