Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi (EAAS) aastaraamat 2010/2011 ei ole mingi laiatarbelugemine. See on tõsine ajakirjandusteaduslik ülevaade sellest, mis suunas ja millise hooga Eesti ajakirjandus viimaste aastate (kohati vaadatakse ka aastakümnete taha) jooksul arenenud on.
Samas ei ole tegemist nii spetsiifilise materjaliga, et see ei võiks huvi pakkuda ka ajakirjanduskaugemale inimesele. Suur osa tänapäeva inimestest elab tahes või tahtmata keset pidevat meedia mõjuvälja. Kui juba nii, siis tasuks meediat vast ka tunda – ükskõik, kas lugeja peab seda isiklikult sõbraks, vaenlaseks või siis neutraalseks kaasteeliseks.
Eriti tänuväärseks teeb EAASi aastaraamatu 2010/2011 tõsiasi, et see valgustab ajakirjanduse sisemehhanisme laial skaalal nii artiklite päritolu kui nende käsitletavate valdkondade poolest.
Aastaraamat koosneb kaitstud akadeemiliste tööde põhjal toimetatud, erinevate ettekannete põhjal valminud, uurimusi refereerivatest ja ka spetsiaalselt aastaraamatu tarbeks kirjutatud artiklitest. Teemadering on aga ülimalt lai, ulatudes veebitoimetaja argipäevast tele- ja raadiokanalite programmianalüüsini, Teise maailmasõja eelsest ajakirjandusest kui kodanikuühiskonna kujundajast naiste kujutamiseni Eesti meedias.
Eks 2010/2011 aastaraamatu üllitamine 2012. aasta kevadel ole ka mõnevõrra problemaatiline – osa selles edastatavast infost on avaldamise hetkeks juba vananenud. Õnneks sugugi mitte kõik ning arvestades fakti, et Eestis tegelikult puudub ajakirjandus- ja meediateemaline erialaväljaanne (nagu ka Peeter Vihalemm oma saatesõnades märgib), on küllaltki tõenäoline, et isegi ajakirjanike endi enamuseni pole nii mõnegi aastaraamatu artikli aluseks olev töö, ettekanne või uurimus jõudnud.
Kipub ju töö tänapäeva toimetustes kahetsusväärselt palju seisnema igapäevases armutus rügamises, mille kõrvalt selja sirutamiseks ja mõtete kas või erialasiseseks vabalennuks just liiga palju aega ei jää. See aga oleks mitte ainult teretulnud kui vaheldus, vaid ka vajalik kui professionaalsete otsuste tegemise kasvulava.
Tihtipeale langetab (eriti väheke kogenum) ajakirjanik oma otsuseid või kujundab seisukohti oma erialasse «mulle tundub»-põhimõttel, mis iseenesest ei pruugi automaatselt rappa viia, aga võib. EAASi aastaraamat 2010/2011 on see allikas, kust tundumise pehme soo asemel võib ammutada «nii on»-stiilis kõvu fakte. Kõik tekstid ei ole muidugi vennad ja see puudutab ka seda aastaraamatut.
Samas pole sugugi nii, et kõige huvitavamad ja paeluvamad tekstid põhineks tingimata akadeemiliselt nõudlikumatel doktoritöödel või oleks pärit nimekate autorite sulest. Näiteks Karin Kase magistritööl põhinev artikkel Eesti veebitoimetajate tööprotsessidest on üks aastaraamatu huvitavamaid tekste, mis, tõsi küll, jätab sellest veel suhteliselt väheuuritud meediavormist suhteliselt lohutamatu pildi.
Samas võib nimeka autori artikkel mõjuda pisut tendentslikult – Eesti ja Soome avaõigusliku ringhäälingu seadustes sõnastatud eesmärkide võrdlus Tartu Ülikooli õppejõu Maarja Lõhmuse sulest on pisut karm, unustades, et lisaks seadusele on Eesti Rahvusringhäälingul olemas ka selgelt sõnastatud avalik visioon, missioon ja väärtused, kust vaatavad vastu samad põhimõtted (erinevad sotsiaalsed ja kultuurilised kuuluvused, ajaloo ja kultuuri talletamine, maailmale avatus, sallivuse kasvatamine, tegusus jne), mida Lõhmus põhjanaabrite juures hindab ja mille nood on otse seadusesse kirjutanud.
Raamat
Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2010/2011
Toimetajad Indrek Ude ja Peeter Vihalemm
Tartu, 2012