Silver Meikar: elu nagu Venemaal, aga parem

Võim on väsinud oma rahvast, kes ei tunnusta teda piisavalt raskete, aga õigete poliitiliste otsuste eest. Veelgi enam, see tänamatu rahvas ei ole enam rahul sellega, kuidas poliitikat tehakse, ning varem aplausidega kiidetud vaimukust nimetatakse nüüd ülbuseks. Selline rahvas elab siin- ja sealpool Peipsi järve.

«Inimeste elu ja poliitika Eestis on halvem kui Valgevenes või Venemaal,» kuulen sageli, kuid ikkagi ajab see mind vihale. Kibestunud või lihtsalt rumal inimene, mõtlen, ning annan alati sama soovituse: «Sõida sinna, vaata lahtiste silmadega ringi ning suhtle vabas õhkkonnas kohalikega. Pärast seda võiksime veel kord rääkida.»

Paralleeli tõmbamine Venemaa ja Eesti vahel tundub kohatu, poliitilises artiklis populistlik. Venemaa on rahvaarvult meist üle saja, pindalalt ligi nelisada korda suurem. Demokraatia, korruptsiooni ja meediavabaduse indeksis paikneme pingerea eri äärtes. Eestis valitseb demokraatia, Venemaal autoritaarne režiim.

Kuid just viimastel kuudel oleme hakanud käima ühte sammu. Mitte riigivõimud, vaid riigid selle õigemas tähenduses. Riik, see on rahvas. Rahvas nii Eestis kui ka Venemaal ei ole üha rohkem rahul sellega, kuidas poliitikat tehakse. Küsimus on just «kuidas», sest selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid teha tuleks, valitseb arvamuste kaleidoskoop.

Käisime ühte sammu ka siis, kui Nõukogude Liit kokku varises. Kuid siis olime sama kuritegeliku režiimi orjuses ning rahvaste sõprust ja võitlust sidus ühine vaenlane. Praegu elame eri maailmades – meid lahutavad tülikas viisarežiim, populistlik ajaloo- ja tänapäevakäsitlus ning riiklikud ambitsioonid. Need lahutavad, mitte ei ühenda rahvaid. Paljude arvates oleme nüüd teineteisele julgeolekuoht, isegi esivaenlased.

Seda üllatavam on, et nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on pea samal ajal mõlemas riigis alanud protsessid, mille eesmärgiks on muuta poliitika tegemist. Venemaal nõutakse ausaid valimisi, meil aga seda, et kodanikke kaasataks senisest enam poliitikasse. Valimised on meil ausad, aga kord nelja aasta jooksul riigi tulevikuküsimustes sõna sekka öelda tundub ebaõiglaselt vähe.

4. märtsil toimunud presidendivalimiste õhtul pidi režiim Kremli kõrval Maneeži väljakul toimunud suure toetusmeeleavalduse korraldamiseks kõvasti rahakotti kergendama. Lisaks võimsale heli- ja valgustehnikale ning esmaklassilisele teleülekandele tuli maksta kinni ka suurema osa publiku osavõtt. Ka Putini valijad tunduvad olevat vanast etendusest väsinud ning «kehva teatrit» ollakse nõus vaatama tulema, kui neile transport ja toitlustamine organiseeritakse ning lisaks 400 rubla (10 eurot) peale makstakse.

Puškini väljakul järgmisel päeval toimunud, nii rahvaarvult kui võimsuselt tunduvalt väiksem opositsiooni väljaastumine võlus hoopis teistsuguseid inimesi. Üle 20 000 venelase tuli täiesti tasuta kitsukesele väljakule kahetunnisele kõnekoosolekule, trotsides külma ilma ning võimalust kumminuiaga vastu pead saada. Tõele au andes käitus politsei ja OMON rahvahulgaga suhteliselt viisakalt ning tuttavad jõuvõtted võeti kasutusele alles siis, kui umbes pool tuhat isikut keeldus pärast koosoleku ametlikku lõppu väljakult lahkumast.

Õhkkond kinnimakstud ja vabatahtlikul kogunemisel erines kui öö ja päev. Esimesel tundus osaleja suurim mure olevat, kas lubatud tasu ikka välja makstakse, teisel aga nägin inimeste silmis (võib-olla naiivset) lootus, et just nende kohalolek võib midagi Venemaal muuta. Andku režiim kas või Puškini mõtlike pronkssilmade all peksa ja pangu viieteistkümneks päevaks retsidega ühte kongi istuma.

Samasugused vastandlikud meeleolud valitsesid Eesti streigipäevade kogunemistel. Ühel pool õpetajad, kes peavad saadavat töötasu ebaõiglaselt väikseks võrreldes antava panusega ning tööga kaasneva vastutusega. Teisel pool aga streiki ära kasutanud poliitüritused, mille korraldajad on (vähemalt lasteaiapedagoogide) väikeste palkade eest ise vastutavad. Tallinna linnavõim, aga ka ametiühingud rakendasid õpetajate põhjendatud ja siira mure oma võimuambitsioonide saani ette. Nende populism andis valitsusele mugava põhjenduse olla kriitiline streigi kui sellise suhtes.

Meeleavalduste korraldamine ja nendel osalemine ei ole enam väikese marginaalse grupi eralõbu. Kui on aus ja siiras põhjus, võivad meeleavaldajad oma eesmärgi nimel innustada ka laiemat üldust, sh ajakirjandust ja arvamusliidreid. Selles on muuseas oluline vahe Venemaaga, kus meedia on suuresti võimu kontrolli all. Hirm meediaväljaande sulgemise või töökoha kaotuse ees on loonud enesetsensuuri õhkkonna ning avameelseid väljaütlemisi ja toetust opositsioonile võib leida peamiselt internetist.

Just võrguavarustes levis kulutulena video, kus poksimatši järel tribüünile roninud Putinit saatis pealtvaatajate vilekoor. Telekanali kordusvideo, kus vile oli maha keeratud, valas pigem õli tulle. Veelgi enam innustas kümneid tuhandeid detsembris Moskva väljakutele kogunema Putini ülbe sõnavõtt, kus ta võrdles režiimivastaste valgeid linte kondoomidega.

Jaanuaris Eestis toimunud fooliummütsikeste meeleavalduste rahvarohkus ei olnud seotud niivõrd ACTA teemaga kui peaminister Andrus Ansipi sõnavõtuga riigikogu infotunnis. Võib-olla tõesti saatis ta kriitikanoole ühe Õhtulehe ajakirjaniku suunas, kuid sihtmärgina tundsid ennast väga paljud kaasmaalased.

Rahva pahameelepuhang sundis Vladimir Putinit vähemalt andma lubadusi edaspidi demokraatlikumalt valitseda, Andrus Ansip aga teatas avalikkusele üllatuslikult, et ei kavatse kolme aasta pärast enam peaministriks kandideerida. Ka kolm aastat võib kriitikutele tunduda pikk aeg, kuid võrreldamatult meeldivam perspektiiv kui teadmine, et Putin okupeerib Venemaa riigipea positsiooni veel 6 või 12 aastaks.

Aastaarvudest veelgi tähtsam on küsimus, kas valitsemisstiilis muutub midagi ka sisuliselt. Isegi kui juhi nimi ja nägu muutub, kas see toob kaasa poliitikategemise muutuse või jätkub kõik vana tuntud rada pidi? Kui vaadata võimalikke alternatiive, tekitab võimuvahetus minus pigem kahtlusi ja hirme.
Mul puudub usk, et Putiniga konkureerinud kandidaadid oleksid võidu korral asunud ellu viima inimsõbralikumat poliitikat. Pigem vastupidi, kui mõelda kas või Žirinovski populistlikele väljaütlemistele. Viimasega sama masti mees on Eestis Keskerakonna esimees, kuid ega erilist usku ei tekita minus ka poliittehnoloogia abil tippu tõusnud noor IRLi juht.

On tühi lootus, et partei esimehe vahetus noorema vastu toob iseenesest kaasa poliitikategemise muutuse. Kui tagatuba jääb samaks ning uus juht toetab tuntud poliitvõtteid, läheb asi hoopis hullemaks. Suurte ambitsioonidega noor juht asub kohe kinnistama oma pikaajalisi võimueesmärke ning kasutab selleks kõige modernsemat poliittehnoloogiat.

Siiski on eestlastel üks oluline eelis: Eesti on õigusriik ja kohtuvõimu saab usaldada. Kümned kaebused valimisvõltsimiste kohta Venemaa detsembrikuistel parlamendi- ja märtsis toimunud presidendivalimistel ei jõudnud kuhugi, kuid Eestis võib tubli kogukond edukalt seista oma õiguste eest.

Eelmisel nädalal tühistas Tartu halduskohus Otepää volikogu otsuse sulgeda Pühajärve põhikool. Nädal varem oli ringkonnakohus kehtestanud esialgse õiguskaitse takistamaks vallavõimu astumast samme kooli sulgemiseks, põhjendades otsust järgnevalt: «Kohtuvõim ei saa anda heakskiitu halduspraktikale, kus haldusotsusest olulisel määral puudutatud isikutele ei ole võimaldatud mõistlikus ulatuses oma seisukohtade esitamist või mis ei põhine piisavalt põhjendatud analüüsil. Kui ringkonnakohus esialgset õiguskaitset ei annaks, siis legitimeeriks kohus sellega halduse teerullitaktikat tulevikus.»

Pühajärve põhikooli sulgemise otsuse tühistamine on suur võit kõigile, kes arvavad, et puhtakujulise esindusdemokraatia asemel peame arendama sisulist kaasamisdemokraatiat. Otepää vallavõimu esindaja ütles kohtus, et tema arvates on kaasamine inimeste informeerimine tehtud otsusest. Ma kardan, et selline arvamus ei ole erand, vaid pigem reegel. Nüüd on kohtuvõim öelnud, et selline lähenemine ei ole tänapäeval enam õige.

Minul on usk, et rahva väljaastumine võib tuua kaasa sisulisi muutusi poliitikategemisel Eestis, kuid kahtlen, et samasugune edu võiks saata rahva põhjendatud nõudmisi Venemaal. Opositsiooni miitingute jõud on raugenud ning usk kiiretesse muutustesse Putini presidendiks kinnitamise järel kadumas. Kui järjekindlad suudame olla meie, nõudes paremat poliitikategemist, sõltub aga ainult meist endist.