Mihkel Mutt: «araabia kevade» nööked

Lääs on «araabia kevade» puhul keerulises seisus. Liberaalse demokraatia olemusmõtte kohaselt on Tuneesias, Liibüas ja mujal toimunu edukäik. Diktaatorid on kukutatud, inimesed vabad ja nende silmad säravad üle pika aja. Samas aga kripeldab hinges, et «mis sellest kõigest ikkagi välja tuleb».

Ärevust ja kahtlusi ei tekita esmajoones kivid ja kännud, mis on elu ümberkorraldamise teel, et võitjad lähevad isekeskis kisklema jne. Isegi mitte see, et alati ei järgita kõrgeid eetilisi printsiipe (nt Liibüas on esinenud endise korra pooldajate piinamist). Ärevaks teeb hoopis see, et rahvaülestõusu käigus on tulnud võimule jõud, kelle ideaaliks ei pruugi tingimata olla avatud salliv ühiskond, vaid hoopis vastupidi.  

Tegemist on põliste sotsiaalfilosoofiliste küsimustega. Esmapilgul näib, nagu seisaksime dilemma ees: kas tunnustada vaba enesemääramist, ükskõik milline see ka poleks, või üksnes juhul, kui tulemus on meile meelepärane?

Ent see vastandus pole täpne, sest eirab sisulist külge. Küsimus pole meeldimises, vaid selles, kas õigus vabalt valida (ja mõistagi oma seisukohti avalikult kaitsta ja levitada) on neis riikides ka edaspidi või jääb esimene kord ainsaks (nagu see ongi mitmel arengumaal toimunud).

Emotsionaalsel tasandil tekib küsimus: milleks me toetame nende maade ärkamist, kui selle tulemusena saavad tüüri juurde võib-olla pimedusejõud? Kas usufanaatikud on palju paremad ilmalikest türannidest? Türannid rõhusid «vähemasti» ainult oma rahvast, aga äkki hakkavad uued jõud sekkuma ka maailma asjadesse – ikka oma religioossest missioonist lähtuvalt? See väljaütlemata hirm ju on õhus.

Lääneriigid tegid südame kõvaks ja saatsid kindla signaali, et prioriteet on inimeste õigus ise otsustada. Võimalus, et seejuures valitakse pimedus, on pikas perspektiivis võttes väiksem oht kui see, et üldse ei saa valida. Sest valikuvabadus on esimene samm. Kas astutakse ka järgmised, see ei ole kindel, aga vähemasti võimalik. Seevastu ilma esimese sammuta on järgmised välistatud.

Muidugi ei ajenda USAd, Prantsusmaad jt üksnes aatelised kaalutlused. Tunnistatakse paratamatust ja loodetakse tulevikus araabia maade uute valitsustega normaalselt läbi saada.  
Praegu on kõik veel segane, eriti võtmetähendusega Egiptuses.

Demokraatlikud jõud, kes tulid aasta eest Tahriri väljakule (ja kellele kuulus ka lääne avalikkuse toetus), said äsja valimistel ainult paarteist protsenti. Ilmneb, et nende vaadetel ei ole laiades massides erilist vastukaja. Elanikkonda ühendas viha Mubaraki vastu ja see tekitaski illusiooni ühtsusest. (Kas pole mõneti sarnane (kunsti)haritlaste osaga Eesti taasiseseisvumisel? Kui eesmärk saavutatud, siis võis mooramees minna, tema töö oli tehtud.

Praegu muud ei kuulegi kui nende kallal ilkumist, nii et süda läheb pahaks.) Võiks öelda, et muslimiparteid kaaperdasid ülestõusu, milles nad ise kuigi aktiivselt ei osalenud. Kas läänes seda tõesti ei aimatud? Küllap aimati, aga tegelik jõuvahekord tuli siiski külma dušina. Nüüd paistab, et mullad hakkavad tegema diili sõjaväelastega, kes ei kavatse lavalt lahkuda.

Kas me sellist Egiptust lootsime? Võimud otsisid äsja Kairos läbi ja sulgesid mitme kodanikuühenduse kontorid. Need ühendused tegelesid demokraatia levitamisega. Ligi poolesaja vangistatu hulgas on 19 USA kodanikku. See on ränk asi. Aga USA ei saa reageerida emotsionaalselt, sest kõrgemaks panuseks on kogu Lähis-Ida tulevik, muu hulgas Iisraeli julgeolek.

Egiptuses võib peagi puhkeda igakülgne kaos, sh majanduslik. Seni on riigi suured valuutavarud viimase ära hoidnud, ent Kuningate org polevat kunagi olnud turistidest nii tühi kui praegu. Kas Sharm el-Sheikhis on välismaalastele alkohol ja bikiinid ka tulevikus lubatud?

Muslimi Vennaskond oleks ehk nõus, aga salafistide Al Nouri partei seaks sisse eraldi plaažid meestele ja naistele. Kes eurooplastest sinna läheks?

Kuigi enamik meist on usuleiged, ei saa meile meeldida koptidest kristlaste ahistamine. Ilmalikel diktatuuridel võib olla üksikuid positiivseid külgi. Pärast «kõva käe» kadumist löövad vaikselt miilanud usulised ja rahvuslikud pinged sageli lõkkele. Paljudes araabia maades on kristlasi ja juute. Mõnel pool on uued islamiparteid normaalsemad (nt Tuneesia 2000 juuti ei kiirusta Iis­raeli kolima).

Aga Süüria 2,7 miljonit kristlast kardavad ülestõusnuid rohkem kui president Assadi. Süüria on Liibanoni kõrval ainus araabia maa, kus islam ei ole ametlikult riigiusund. Kristlased on seal suhteliselt hästi ühiskonda integreeritud. Tõenäone, et kui Assad kord minema pühitakse, siis ei tehta elu põrguks üksnes alaviididel (praegusel šiia-eliidil), vaid ka kristlastel. Kõrval Iraagis elas 2003. aastal 800 000 kristlast. Nende ahistamine algas niipea, kui Saddam kukutati.

Praeguseks on neid seal alles umbes pool, kusjuures 300 000 põgenes Süüriasse! Kuhu on neil nüüd põgeneda?

Seoses sellega ei tahaks kuidagi takka kiita Putinile, sest temal on Süüria puhul teadagi oma huvid (nagu ka enamikul Süüria naabritel). Ent relvade abil Süüria konflikti tõesti ei lahenda.

Sellest võib tulla uus Liibanon (kui meenutada kodusõda 1970ndatel). Süürias pole tegemist musta ja valge, vaid terve paletiga – rahvastest ja ususektidest. Kõige õudsem on lääne jaoks oht saada kistud sunniitide ja šiiitide omavahelisse arveteõiendusse. Sellest ohust kõrgemal seisab ainult üks moraalne imperatiiv: riigivõim ei tohi tankidega oma alamate vastu minna, olgu nood mustad, valged või hallid.

Kokkuvõttes on lääs teinud väga pikaajalise «investeeringu». Keegi ei tea, kui kaua tuleb näha punast värvi numbreid, enne kui rohelisi hakkab paistma – kui üldse. Tuntud lookeses küsivad lapsed vanaisalt, kui too õunapuud istutab, miks ta seda teeb, ise ta ju ei söö neid õunu kunagi.

Vanaisa vastab, et see-eest söövad neid ta lapsed ja lapselapsed ja peavad tedagi meeles. Nojah, võib-olla vanaema ei pidanud nooruses nikaabi kandma, aga tütred ja tütretütred peavad. Ja meenutavad vanaisa!