Kahe aastaga imetlusväärse jõulisusega eesti humanitaar- ja sotsiaalteadusalase kirjanduse kirjastamisega raamatuväljale astunud Tallinna Ülikooli kirjastuse värskeimate üllitiste tutvustamiseks valisin teadlikult Vilde «Mahtra sõja» esimeses lauses vilksatava sõna «ahted».
Sest lauset «Uusi ahteid maha…» me ehk mäletame, aga väga paljud peavad haarama Google’i või seletava sõnaraamatu järele, et uurida, mis see «ahe» ise tähendab. Et ta tähendab partele küpsema pandud vilja. Ja mis on siis parred? Otsitagu ise edasi. Sest just seesugused küsimused juhatavad meid kultuuriloo, kultuuri enda olemuse ja lõpuks ka homo culturalis’e mõistmiseni.
Tallinna Ülikooli kirjastus on aga seadnudki sihiks oma lugejaskonna (kellena mõistagi kõigepealt peetakse silmas üliõpilasi ja akadeemilist kogukonda) intellektuaalse silmapiiri avardamise. Kõrvaloleva intervjuuga juhatatakse sisse äsja ilmunud «Kultuuriteaduste metodoloogia». Kuid 2011. aasta on andnud teisigi silmapaistvaid raamatuid kultuuriteaduste vallas.
Tuleva aasta 28. veebruaril täitub 90 aastat Eesti humanitaaria ühe tuntuima visiitkaardi Juri Lotmani sünnist. Raamat «Jalutuskäigud Lotmaniga» oli ka kirjastuse enda üheks debüütteoseks 2010. aastal. Vahepeal ilmus Lotmani artiklivalik «Kultuuri ennustamatud mehhanismid».
Tänavu on täienenud Bibliotheca Lotmaniana Lotmani esimese ja nüüdseks traditsiooniks saanud konverentsi materjalidega pealkirja all «Kultuuri piirifenomenid». Venekeelne koguteos süveneb erinevate autorite koostöös kultuuridevahelise tõlke, semiosfääri piiride, unenägude kui elu ja surma piirifenomeni, Eesti ja Vene ning Venemaa ja Lääne temaatikasse.
Teiseks tänavuaastaseks tippüllitiseks on kahtlemata uue kultuuriajaloo («kultuurilise pöörde») ühe liidri, Cambridge’i ülikooli kultuuriajaloo emeriitprofessori Peter Burke’i raamat «Mis on kultuuriajalugu?». «/- - -/ see omamoodi Tuhkatriinu teadusharude seas, kelle tema edukamad õed olid hüljanud – taasavastati 1970. aastatel,» alustab Burke oma paarisajale leheküljele jaguvat arutlusteekonda kultuuriajaloo enda erinevatesse tahkudesse ning nende tõlgenduslukku.
Burke esitab oma mõttekäike sellise võluva elegantsiga, et need on mitte ainult kergelt loetavad nende jaoks, kellele ajaloouurimine pole igapäevaseks huviks või leivatööks, vaid võivad äratada empaatilist nõustumist neiltki, kes ennast asjatundjateks peavad. Burke’i moraal – aga seda kannab igasugune, ammugi humanitaarteaduslik uurimus – seisneb kultuuriajaloo kui ajalooterviku (ehk prantslaste kasutatud «totaalse ajaloo») teenimises.
Järelsõnas 21. sajandi kultuuriajaloole tõdeb Burke, et tänapäeval kirjutatakse peaaegu kõigest oma kultuuriajalugu, ja loetleb paljude ajalugude kõrval üles ka näiteks kurioosselt kõlavad eksamite, seente, raseduse, impotentsuse, näokarvade, tubaka, unetuse, masturbatsiooni kultuuriajalood.
Mõned neist, nagu siin mainimata keha-ajalugu ja tõlkimise ajalugu, mõjutavad üldist ettekujutust kultuuriajaloost. Vastus küsimusele, mis siis ikka on kultuuriajalugu, jääb endiselt raskesti vastatavaks, kuid Burke’i meelest on just kultuuriajaloo uurimine üks võimsamaid kanaleid rahvaste omavahelise mõistmise kasvatamisel.
Seda on ka kahtlemata kultuuriuurimustes «kognitiivse pöörde» teostanud ja nüüdseks krestomaatiliseks teoseks tunnistatud George Lakoffi ja Mark Johnsoni «Metafoorid, mille järgi elame». Teose eesti keelde jõudmise hilinemist kahetsenud (novaatorlik algupärand ilmus 1980) raamatu järelsõna autor Mihhail Lotman võrdleb Lakoffi avastusi argielu metafoorika valdkonnas Marxi pöördega majandusteaduses ja Freudi psühhoanalüüsiga.
Mihhail Lotman juhib tähelepanu ka Lakoffi teose moraalile: nüüd, kus meil on teada need metafoorid, mille järgi me elame, võib hakata ka teadlikult looma metafoore, mille järgi elada õnnelikumalt ja õiglasemalt kui praegu.
Kas pole siis selle valgel Eesti Nokia üks neid metafoore, mis on valgustanud meie taastatud riigi pürgimusi leida see võluvits, mis meid kiiresti «vaprate ja ilusate» hulka viib? Küllap vist. Ent seejuures ei maksa unustada, kust me tuleme, aega, mille üheks keskmeks olid «ahted» ja «parred». Kultuurikirjandus on kompass ahetest Nokiani.