Jalgpall on nagu neil öödel taevasse tõusev täiskuu. Sarnasus pole üksnes väline – et mõlemad on ümmargused. Lisaks paistab mõlemal olevat ümbritsevale iseäralik mõju.
Neeme Korv: kuutõbiste tants
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
11. november 2011, 09:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuu tekitab maailmameres tõusu ja mõõna ning ei jäta kõigutamata ka inimesi. Mõnigi hea hing on ühtäkki nagu pöördesse aetud mootor. Vanarahvas vaatas kuud ja seadis selle järgi oma elu.
Kas jalgpall ei tee kohati sedasama? Heakene küll, jätame loodusnähtused. Jalgpall mõjutab majandust ja kultuuri, räägitakse isegi jalgpalliteadusest. Ja inimesed? Üks mu hea tuttav on tööandjaga kokku leppinud, et rahvuskoondise mängupäevad on tal vabad.
Eile tõdes president Toomas Hendrik Ilves end jalgpallivõhikuks tituleerides, et tänaõhtune Eesti-Iirimaa vastasseis toob ta esimest korda staadionile, saamaks osa «kõigest sellest, mida mu tuttavad jalgpallihulludest sõbrad ja kolleegid väidavad siin olevat».
Mõistke siis oma tavapärasest erinevalt käituvat lähedast! Pealegi, see läheb mööda… Järgmise korrani. Sest nagu Indrek Hirv on kirjutanud: «ei ole siin kuu all uut midagi / kõik kordub uuesti / kõik kordub jälle [---]». Muide, tänaõhtune Eesti ja Iirimaa kohtumine mängitakse kuuldavasti kollase palliga.