/nginx/o/2011/10/14/792836t1h22e2.jpg)
Kunagine justiitsminister, advokaat Jüri Raidla loetles sel nädalal Pärnu juhtimiskonverentsil väga tabavalt võtteid, mida kasutades on paljude aastate jooksul iga tõsisem haldus(territoriaalse)reformi ettepanek nullitud.
Juhtkiri: reformi ei tohi teha?
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
15. oktoober 2011, 20:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigile tüütuseni tuntud näitele «reformi ei tohi teha pelgalt kaardile joonistades ja paberile kirjutades» (! Kuidas siis? Kas tahvelarvuti muudaks asja?) jmt lisaks markeeris haldusterritoriaalset reformi pooldav Raidla järgmist väidet: «Kohaliku omavalitsuse autonoomia ja põhiseadus ei võimalda reformi teha – räägime ekspertidega. Tõsiasjale, et on olemas lahendused, mille puhul eelnimetatud intellektuaalselt huvitavale probleemile viitamine on nonsenss, ei pöörata tähelepanu. Veelgi enam. Tähelepanuta jäetakse ka väide, et põhiseadusega vastuolus on haldusreformiga viivitamine, mitte aga selle tegemine.»
Raidlal on ka positiivne ettepanek – tundub, et «ei taha» ja «ei tohi» vahele ei tarvitse enneaegu võrdusmärki seada, isegi Reformierakonnal mitte. «Kui lootused, et valitsus ja riigikogu oleksid võimelised läbi viima haldusreformi parlamendis vastu võetava seaduse kaudu, on lõplikult hääbunud, ei jää muud üle, kui pöörduda kõrgeima võimukandja, rahva poole,» ütles Raidla.
Raidla ettepaneku formaalne tuum on põhiseaduse ühe sõna muutmises. Nimelt on paragrahvis 155 öeldud järgmist: «Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.» Eesti Vabariigi kodanikud võivad vabalt otsustada kirjutada sõna «vallad» asemele sõna «maakonnad», arvab Raidla.
Kui mitte muud, siis on vähemalt vastatud pealkirjas esitatud küsimusele. Isegi ennast musterreformijaks kujutlevas Eestis on ka 21. sajandil reformid lubatud ja võimalikud, kui kodanikud nii otsustavad.
Rahvahääletus võtaks hirmupaine häältemaiastelt poliitikutelt. Küsimuse esitamine rahvale kui kõrgeimale võimukandjale võiks ju ometi olla suhteliselt neutraalne tegevus – poolthäält oleks riigikogu liikmel lihtsam anda kui mingile ühemõttelisele haldusterritoriaalse reformi kavale (olgu see siis liivale või paberile joonistatud…).
Lisaks Raidla loetletud sügavamatele rahvahääletuse võludele jääb referendumi poolt olevale poliitikule näiteks võimalus teha kampaaniat vastuse «ei» poolt – olla oma valijate silmis puhas poiss (vähemalt ei liha ega kala).
Tundub olevat õige, et Eestist on saanud igav põhjala riik. Ei efektiivsust jutlustavad liberaalid ega inimest esikohale seadvad sotsiaaldemokraadid kipu tegema väidetavalt ebapopulaarseid otsuseid. Võib-olla toetaks nad kogukonna tugevust esikohale seadvate konservatiivide küsimust rahvale: kas tahate kestvat tragikomöödiat või tõelisi omavalitsusi? Vox populi, vox dei!