Presidendilt oodatakse nii palju, et ükski inimene ei suuda neid ootusi täita. Üks on aga selge: rahvas tahab empaatilist, alati triksis-traksis kõrget aukandjat, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt: presidendi kokkuelamine rahvaga
/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
3. juuni 2011, 14:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jääb mulje, nagu oleks jälle kord vahe tarkade ja rumalate vahel laiemaks paisunud. Targad ei saa aru, miks rumalad ei taipa, et presidendi valimisega läheb kõik nii, nagu minema peabki. Rahval on emotsioonid, kinnismõtted ja eelavamused. Mainigem mõnda.
Poliitikud ja mitmed kommentaatorid leiavad, et kuna parlament suudab valida presidendi, täidab ta oma põhiseaduslikku funktsiooni ja asi on kiiduväärt. Aga osale rahvast tundub asi kahtlane, sest president valiti «liiga vara» ja rutiinselt, nagu möödaminnes, sellega ei kaasne «püha» või rituaalset hetke.
Rahvas ei taha, et president, kes ikka ka näoga rahva poole peaks seisma, pannakse paika kusagil tagatubades. Sest kui me võime valida endale perearsti, siis miks mitte hingekarjast? Lõppeks on rahva silmis kahtlane poliitikute silmanähtav rahulolu. Millest muust saab see tulla, kui et poliitikud on õnnelikud, et «asi» on nüüd veel rohkem rahva käest «ära võetud» («põllu peal» oli rahval siiski mingi mõju).
Tagatubades hõõrutakse käsi, sest nüüd saadakse endale lisaks ühele kummitemplile (parlamendile) ka teine kummitempel presidendi näol.
Siiski ei saa kõiki, kes praegu pole rahul, et president nii varakult paika pandi, pidada võimetuks mõistma parlamentaarse riigikorra nüansse ja presidendi valimise viisi hüvesid. On ka muid põhjusi.
Tundub, et teisi kandidaate ja debatte ei tahetud show’ks (nagu meil neid vähe oleks!) ega Ilvese kukutamiseks, vaid selleks, et nende abil Ilvest «paremaks» teha. Kõik pole rahul kõigega, mida või kuidas president on teinud. (Et asi puudutab seejuures ka presidendi otsevalimist, on ütlematagi selge.)
Omal ajal toetas Ilvest üsna laiapõhjaline seltskond. Seal oli niihästi rahvuslikke konservatiive kui ka noori või üldse edumeelseid inimesi. Mina võin muidugi rääkida ainult ühe väikse grupi seisukohalt.
Aga me olime õnnelikud, et valimised nii läksid.
Me teadsime hästi Ilvese tagapõhja Vabas Euroopas, tema erudeeritust ja ka kultuurilembust. Mitmed tundsid teda ka isiklikult (väikerahva puhul nii tavaline!). Et ta oli sotside kandidaat, meid ei loksutanud, see oli nagu nõukaaja fiktiivne sissekirjutus elamispinnale. Staarjalgpallur vajas lihtsalt klubi.
Ilvesele on ette heidetud ta hoiakut ja poosi. Aga see pole poos, Ilves ongi hingelt boheemlane, vähemalt osaliselt. Ta ei ole nn sündinud riigimehe natuur, vaatamata respektaablile välimusele.
(Õieti ta vist esindab suhteliselt haruldast tüüpi, kel sisemise korratuse ja vaimu väljavalamise puhangud vahelduvad üksikute väga vormikindlate «korralikkuse sööstudega».) Kuigi ta ei kirjuta raamatuid nagu ta «ristiisa» Lennart Meri, on nende vahel hingetüübiline seos.
Kuid siit johtuvad ka erinevused. Ma olen alati arvanud, et võimekas inimene, iseäranis väikerahva liige, peaks osa oma elust pühendama kaasinimeste ja ühiskonna teenimisele. Kasutan seda vanamoodsat mõistet mitte abstraktse inimkonna teenimise, vaid just nimelt teenistuses käimise mõttes.
See on alati kuulunud n-ö paremate ehk võimekamate inimeste käitumiskoodeksisse läbi aegade. (See, kuidas 60-aastane Meri läks tões ja vaimus teenima, on minu silmis ilus ja liigutav.)
Teenistuses ei tule käia lõpmatuseni, see oleks liigne eneseohverdus – eriti siis, kui inimesel on ka kitsamad eneseteostuslikud plaanid. Aga selle aja, milleks oled andnud oma nõusoleku teenistuses käia, peab sa teenima kõige täiega. Sellal ei tohi end lõdvaks lasta. Pead suutma ka siis, kui ei viitsi. Sinult oodatakse seda.
Meile tundus paar aastat pärast Ilvese valimist, et ta justkui alati ei viitsiks enam. Ta tundus liiga varakult ülbe, vana ja väsinud. Me muidugi teadsime, et tegelikkus on alati ideaalist viletsam, teadsime, et rahvusliku ärkamisaja meelsust, st ennastohverdavat idealistlikku rügamist isamaa altaril tänapäeval naljalt ei kohta, aga ikkagi meile tundus, et Ilves «võiks rohkem».
Nüüd oleme lugenud Wikileaksidest kitukirjadest, et ta suhtumine oma ametisse oligi mõneti säärane, kui välja paistis.
Miks on see tähtis? Ega 50 protsendi ulatuses olegi. Presidendi nn välisfunktsioonide puhul on sel suhteliselt vähe või üldse mitte tähtsust. Aga on teisedki funktsioonid. Seoses sellega tuleks osutada ühele vastuolule, mis puudutab Eesti presidenti.
Kolleeg Juhan Kivirähk ütles hiljuti EPLis, et vähesed teavad näiteks Itaalia või Saksa presidendi nime, küll aga teavad kõik Berlusconit ja Merkelit. Ning keegi ei protesteeri sealmail, et vastavalt Christian Wulffi ja Giorgio Napolitano on pannud ametisse riigi parlament. Nood on suhteliselt vähetähtsad isikud.
Selles asigi, et Eestis on president teises tähtsuskategoorias, põhimõtteliselt seal kus peaministergi. Riigisiseselt on Ansip muidugi rohkem igapäevanimi, aga välismaal on Ilves võib-olla tuntumgi. Aga paika pannakse ta nagu tavaline ametnik, ja selles on vastuolu.
Ei hakka siin meenutama, kelle kõigena on tahetud Eesti presidenti näha. Küll vaimse liidrina, kodanikuühiskonna innustajana, eetilise algmeetrina, kirikuõpetajaliku utsitajana jne. Seda kokku on liiga palju, keegi ei suuda seda.
Üks on aga selge: rahvas tahab empaatilist, alati triksis-traksis kõrget aukandjat. Rahvas andestab presidendile palju kergemini intellektuaalse sära puudumise kui empaatia puudumise. See ei ole muidugi mitte ainult meil nii. Et Bush-noorem tegi kõnedes alatasa apsakaid, andestas rahvas meeleldi, mitte aga seda, et ta ei läinud õigel ajal Katrina ohvrite juurde.
Küllap tahaksidki mitmed inimesed presidendile mõista anda, et me küll valiksime sind tagasi ka otsevalimistel, aga ära muutu nii mugavaks, sest muidu sa meenutad kauasest abielust panetunud ja hoolimatut abikaasat, kes oma elukaaslase ees ei viitsi enam end kokku võtta ega vormis püsida. Sest kõik tundub nii õudselt kindel.